esmaspäev, märts 31, 2003  

Oi, oi - mis toimub? Erki tegi virtuaalse suitsiidi ning Moravius pakkis kohvrid ja pani ajama. Ma olen ka üritanud seda teha kusjuures, aga nagu näha juuresolevalt pildilt, pole see siiani veel õnnestunud. Aga eks see ole üsna elementaarne, et mingil momendil tekib mentaalne block ja enam ei suuda lihtsalt vana rida ajada. Ja, kui Anne täna vihjas mu kirjutistele, siis võttis see küll korraks jalad tudisema. Selle peale polnud ma isegi mõelnud.. Nüüd mõtlen.

Mõtlen.

Mõtlen.

Nii.. pea on tühi. Trenn oli hea, aga alati saab olla parem. Täna tekkis mulle korraks isegi tantsuloomistuhin. Ma usun, et SKatiga saab see asi meil vaheldustpakkuv ja kütkestav olema. Loomisprotsess siis. Tulemist pole mul siiski veel õrna aimugi. Ma olen viimasel ajal kogunud tõendavaid materjale selle kohta, et midagi valmis mõelda ja suuri detailseid plaane teha on jaburus. Sest asjad ei lähe kunagi nii, nagu ma neid tahan. See on 100% kindel. Ei ole mõtet isegi vaielda. Sest Elul on alati pakkuda miljoneid muid lahendusi, millele inimene ei ole ise oma sapienseerimisega (tuletis sõnast homo sapiens ) võimeline tulema. Ja see teebki Elu nii ihaldusväärseks. See ongi see "miski", mis meid ikka ja jälle jalgadele püsti ajab ja edasi liikuma sunnib. Ja see on hea.

lilled võetud, kohvi joodud
põsel pisar alla teel
kõik see muutub olen loodud
sinu hommikutesse..
(H. Kender)
21:26 0 comments

pühapäev, märts 30, 2003  

Paistab, et ühiskond jaguneb kaheks: need, kes MJ-d armastavad ja need, kes teda põlgavad. See sektor, mis katab ära neutraliteedi säilitanuid ning tema eksistentsi enestele mitteteadvustanuid, on ääretult imepisike. Mina olen edukalt kuulunud kahte esimesse kasti. Ent ma ei saa jätta mainimata, et on äärmiselt totter lasta end mõjutada õigustühistest allikatest ning sinisilmselt neid usaldada. Samaaegselt endale teadvustamata, et täpselt pool Placebost tegeleb vabal ajal omasooiharusega, mis ka just eetika- ja moraalinõuetele ei vasta. Kas seda siis ülikoolis ei õpetata? Aga Matchbox 20 puhul oli tal tuline õigus - see on hea!
Aga ei, ma ei kuuluta selle sissekandega ei sõda ega poolehoidu. See jäi mingit konksu pidi minusse kripeldama ja mul ei olnud muud võimalust, kui see mujale (loe: siia) aheldada. Las ta siis olla siin.

Üks tripaleenu aga oli talveunest ärganud nind vudis mööda mu akent. Ühel hetkel oli ta mu käe peal: ma nimelt katsetasin, kas pissib või ei. Ei pissinud, küll aga tegi vehkat ja nüüd teeb avastusretki mu toaavarustes. Küll oleks tore isegi lepatriinu olla. Siis oleks ma kade oma anglikaani päritoluga suguõdede peale (kes ei tahaks ladybird olla?) ja ma võiks ronida mööda aknaid ja pissida.. Kas pole intrigeeriv? :)


19:26 0 comments

 

Ma olen täna natuke melanhoolne, sest eile öösel juhtus midagi, mida poleks pidanud juhtuma ja ma ei olnud piisavalt ammu tundnud pisarate soolast maitset.. Aga samas olen ma ka natuke rahul, sest hommik kompenseeris öö ja tegi ennast mulle ilusaks. Kõik oleks nagu endine, ainult et läbipaistvam, selgem. Puhtam. Taas leian ma end liikumatult istumas, tühjusesse vaatamas ja mõtlemas maailma ja tema andetute veidruste peale. Ma suudan näha ennast aastate pärast, aga ma ei ole võimeline nägema seda, kes olen homme... Ma justkui kardaks, et homme ei ole selline, nagu teda täna kujutlen. Aga ma "tean", milline olen paari aasta pärast, sest siis on "homme" ju möödas...!?!? See ei ole ju õige?

Nagu mind huvitaks, mis on õige. Mind huvitab vaid see, mis mulle endale hea on. Ma olen ekshibitsionist ja egoist. Mulle meeldib, kui mind armastatakse ja tahetakse. Mind ärritab, kui mind ei aktsepteerita sellisena nagu olen, kui minu soove ei rahuldata. Ja mu elu ei ole muud, kui oma soovide alla surumine, sest see on ainus viis, kuidas elada koos teistega - harmoonias. Ja ma pean vaatama, kuidas üks teine inimene elab oma allasurutust välja teise inimese peal, kes teoreetiliselt peaks olema tema parim sõber. See teeb haiget. Elu teebki haiget, selleks, et me väärtustaks neid hetki, kui on ülim rahulolu ja täiuslikkus. Ja tänane hommik oli üks nendest hetkedest!!

Poiss, ma igatsen su järgi!!
15:11 0 comments

neljapäev, märts 27, 2003  

Kevad on üleni minusse sisenenud. Ta on mind päris enda omaks teinud. See spetsiifiline kõdi-tunne põlveõnnaldes ja vallatu naeratus, milleks erilist seltskondagi vaja pole. Ma ei ütle ära pikast jalutuskäigust mööda Tammelinna hubaseid tänavaid. Mulle meeldis, et see väike poiss minuga juttu ajama tuli ja et Rossi mulle tänavale vastu jooksis. See oli temast üdini koeralik ja üdini siiras. Need üüratud porimülkad paistavad olevat oma egot minimaliseerimas ja see on ainult hea. Ja Piret oli armas ja varustas mind niivõrd siivutult armsa asjandusega..:)

Tänasesse päeva on jäänud veel vaid üks tassike teed... 21:33 0 comments

 

Üks ütles "kena päeva, kauge tüdruk" ja see oli temast armas. 17:06 0 comments

teisipäev, märts 25, 2003  

Ma küsisin Õpetaja Füüsikalt selle kulla-asja kohta ja pean tõdema - see ongi nii:)

Vein. Kadri. Matemaatika. Öö.. 22:49 0 comments

esmaspäev, märts 24, 2003  

Kulla kohta teadsin ma nii palju, et see on kallis metall ning meeldib tüdrukutele väga. Kindlasti on väga romantiline kinkida kullast ehteid. Veel romantilisem on kinkides rääkida, kuidas kuld tekib ja milline on kulla päritolu. Kuld keedetakse valmis tähtedes. Suured gaasipilved kogunevad gravitatsiooni mõjul kokku. Kokku tõmbudes suureneb rõhk ning tõuseb temperatuur. Mõne aja pärast on rõhk ja temperatuur nii kõrged, et see tomp süttib ning saab täheks. Tähe sees tekivad juba raskemad elemendid, metallid, teiste seas ka kuld. Täht elab miljoneid aastaid oma elu ja põleb, kuni kütus otsa saab. Aga kuna sisemine rõhk on suur ja väljaspoolt pole enam midagi tasakaalustamas, täht plahvatab ning paiskab end maailmaruumi tükkidena laiali. Need tükid leiavad tee planeetidele või on isegi planeetide sünni juures, ning nii jõuab kuld meieni. Iga gramm on pärit tähtedelt. Iga sõrmuse materjal on valmis keedetud tähekatlas.

Heiti Kender "Lend" 21:39 0 comments

 

Michael Jackson. Frukt. Absoluutselt, selles pole mingit kahtlust. Seoses tema-alaste telesaadetega on ta taas päevakorda sattunud. Minu päevakorda. Pean tunnistama, nii mõnedki varased noorusea-aastad möödusid tema kassette kuulates, Meie Meelest pilte välja lõigates ja unistades. Aga pärast 1997. aasta augustis Tallinnas toimunud kontserti oli see teema end minu jaoks ammendanud ning nüüd on ta taas siin. Ei, ma ei lõika pilte välja, aga ma olen koukinud välja mõned vanad helikandjad ja mõelnud, paljupalju. MJ on üks asi (lisaks sünnipäevale), mis mind ja Marikat ühendab. Ka tema oli koos minuga lapsena selles samas ummikus. Temagi sai sellest välja ning temagi on veetnud oma hiljutist väärtuslikku aega sel teemal arutledes. On ta normaalne või mitte? Esmaspilgul hinnates tundub tema normaalsus (võtan aluseks, et "normaalne" tähendab käesoleva ühiskonna moraalinõuetele vastavat) loomulikult küsitav. Kuid samas - inimene, kellel on niivõrd teistsugune elukäik olnud, mis "tavainimesele" ei ole mõistusepäranegi, siis miks peakski ta sellele ühiskonna reeglite järgi mängima? Aga sellises juhul saab väita, et MJ ei ole sotsiaalselt küps!? Kui oleks, siis ei varjaks oma identiteeti ega pesitseks enda poolt väljamõeldud mängumaailmas. Aga ta on staar. Ja ma ei kahtle, kui väidan, et ainus avaliku elu tegelane, kes seda nimetust auga kannab, sest staar kui selline, on kõike muud, kui normaalne. Näiteks Madonna on meelelahutaja, muusik, tantsija, näitleja, ema, naine..MJ aga staar. Selle kõige aluseks on vaieldamatult tema anne. Ma julgen väita, et kes vähegi asja vastu huvi on tundnud, teab kinnitada, et ta ise on oma muusika loomise ja produtseerimise põhisammas, milleta miski ei liigu. See teeb tema loomingust töö, mitte meelelahutuse. Tema ise ongi tema muusika. Olete te kunagi kujutanud teda ette andetu kingaviksijana mõnel räämas tänaval või kohvikus lauakoristajana? Vaevalt.. Ning kuna ta on staar, on teda üsna lihtne jumaldada, sest jumalus on kaugeim vorm inimlikkusest, normaalsusest. Eestis kedagi fännata oleks veider. See tunduks lausa verepilastusena. Mulle võib keegi tunduda sümpaatsena, aga that would be as far as it goes.. Võtame näiteks Heiti Kenderi. Ta on mees. Ta on natuke-kirjanik. Ta on oma venna vend. Pealegi minu jaoks temast sümpaatsem. Mitte niivõrd tema isik, kui tema isiksus läbi tema poolt kirjapandu on minu tähelepanumeeli ergutanud. Ja ta tundub meeldiv. Võibolla isegi hea. Aga võibolla mitte. Ent praegusel hetkel ja hetkedel enne praegust on ta tundunud piisavalt erilisem, et mulle huvi pakkuda. Ja no see, et ma tema venda kord Meltsiveski Konsumis nägin ning teda ennast CC Plazas, tõestab veelkord, et Eestis kedagi "jumaldada" oleks naiivne. Ja pealegi, miks jumaldada inimlikkust? Selles näen ma ebakõla.. Ma võin taevani ülistada iirise jäätist karamellitükkidega või teatud momenti enne uinumist, sest need on midagi enamat kui inimene aduda suudab..:)

If it aches - you gotta rub it!!



21:30 0 comments

pühapäev, märts 23, 2003  

Ennast peab oskama müüma. Kui ei oska, jääd hätta. Mulle meenub üks äärmiselt terav ütlus: kui keegi peab ennast asendamatuks, siis pistku sõrm vette ja vaadaku milline auk pärast selle väljavõtmist jääb. Ja no inimeste asendatatavus on ilmne. Aga kõige selle juures ei tohi kaotada pead. Ei tasu lasta tuhmuda sellel piiril, mis eraldab silmakirjalikkust süütust kauplemisest. Aeg-ajalt on vaja osata ennast müüa ka neile, kes seda sugugi oluliseks ei pea ning teades, et on olemas ka palju kvaliteetsemat "kaupa". Just sellega ma viimasel ajal jännis olengi olnud. Ma üritan teostada tagasihoidlikkuse takitikat. Teatavasti tekitab teadmatus uudishimu ning kui ma juba kelleski enda pihta uudishimu tekitada suudan, siis peaks ülejäänu lobedalt minema? Aga, mis saab siis, kui mul on raske keelata endast kõike avaldamast? Kui ma nii meeletult tahaksin millegini välja jõuda? Ma olen mitu korda vastu näppe saanud oma liigse loetavusega, aga ikka veel pean ma sellega maadlema. Inimesed, kes mulle huvi on pakkunud ning kui ma mingeid teid pidi olen nendeni ka jõudnud, on lõpuks minu jaoks oma erilisuse kaotanud. Ja ainuke, kes sellega midagi kaotab, olen mina ise! Äärmiselt lihtne on suhelda nendega, kelle puhul võin kindel olla, et ma neile midagi pakkuda suudan. Veel enam, kui ma neile pinget pakun. Mulle on kõik koridorid valla ja tunnen oma sõrmede all nuppe, millele vajutades nii mõndagi sündima saan sundida. Ma ei ole kunagi kahelnud oma väärikuses. Sageli olen oma põhjendamatu enesekindlusega iseendale näkku sülitanud. Mul on raske mõista inimest, kes kurdab, et ei saa hakkama. Sellise suhtumise eest olen võlgu oma emale, kes ei väsi kordamast, et pole asju, millega hakkama ei saa. Minu jaoks on see sama selge kui hommikune magus kohv piima ja suhkruga. Ent nagu näha juuresolevalt pildilt, leidub neid, kes minu enesekindluse kõikuma panevad. Lihtsam oleks nendega mitte tegeleda. Neid mitte tunda. Neist mitte huvituda. Aga ometi teen ma seda. Trotsist? Ei tea.. See tundub nii loomulik, et vastupidine oleks lausrumalus ja seda ma ei salli. Nende poolt minu teele ettevisatut tõkete ületamine on ju väljakutse; eesmärk, milleni püüelda. Miks siis mitte võimalusel sarvedest kinni haarata ja vastu maad suruda? Lihtsalt varjata neid käsi, mis värisevad.. Ma tean iseenda üürikestest kogemustest, et inimestega, kel mulle suurt midagi pakkuda ei ole, on tohutult keeruline suhelda. Ma ei ütleks isegi, et see igav oleks, vaid just raske. Ja seeläbi mõistan nende inimeste kõhklusi, kes minu kõrval ka kvaliteetsemat kaupa näevad. Minu töö on panna neid uskuma, et nad ei ole teadlikud sellest, mis mul pakkuda on. Teoorias olen ma tugev. Kui mitte viieline, siis vähemalt neljaline. Ja sellest piisab. Praktikas oleks mul targem jääda suvetööle.

Ma olen täna kuri. Aga pole teda, kes minuga siis armas oleks, kui tige olen. Ei ole teda, kes mind ignoreeriks, kui ma õelutsen. Ei ole teda, kes minu üle naeraks, kui ma pisaratega võitlen. Ei ole teda, kes pärast mu tujusid mul ümbert kinni võtaks ja ütleks, et armastab mind sellest hoolimata. Üks oli, aga ma jätsin ta sinnapaika. Ja oli üks teine, kellel ma aga üle ookeani minna lasin. Ja on veel üks, aga teda ma veel ei tunne..

Ööd mu kõige armsamad, kes mul ellu sellel kohe-kohe lõppeval nädalal elevust tõid. Ei saa mainimata jätta, et neid oli äraütlemata palju..
23:21 0 comments

laupäev, märts 22, 2003  

Suured tänud kiidusõnade eest ja pean ausalt tunnistama, et ka teie olite viimasepeal trupp! Kohe tore oli teie kõigiga tegeleda!

Teie "runner"
Marko! 11:50 0 comments

reede, märts 21, 2003  

Ma olen nii väsinud, et süda on paha ja silme ees virvendab.. Oeijjaahh... 23:25 0 comments

 

Blogger oli nii hea ja tekitas minus paraja koguse paanikat, sest keeldus kategooriliselt minu kriitikat ühe pihta üles panemast. Ja see materjal kopitas kolm päeva interneti lukustatud kambrites.. Aga ma sain temaga sotid selgeks räägitud ja pika lunimise peale oli ta nõus mu teksti tagantjärele avalikustama. See selleks.. What counts is that ma olen tagasi, kodus. Tartus. Selles Lõuna-Eesti väikelinnas, kus on armsad tänavad ja paljupalju noori. Tema suurem vend (või õde?), Tallinn, pakkus mulle kolmeks päevaks peavarju ja ma jäin tema poolt pakutuga ääretult rahule. Ja rahule jäin ka Katiga, kelle siirast seltskonnast ma ära ei öelnud.. Ja ma jäin rahule sellega, et lõpuks teada sain, kus Balti jaam asub:) Ma jäin rahule sellega, et Moskvas on hea teenindus. Ma jäin rahule, et kogu minu kaheksa aastat treeninguid laval üheks tervikuks said ja ennast minu keha ja meele kaudu väljendasid. Ma jäin rahule, et Katiga pimedas vanalinnas jalutades üks pruutkleidi ja looriga üksik naine meist tõttaval sammul möödus... Ma jäin rahule, et mu viimane Koolitants oli elamus - rohkem ei tihkakski paluda. Ma olen rahul isegi sellega, et hetkel meeletult ja luuüdini väsinud olen ja et ma MJ'i saate vol.2 ei näinud, sest selle asemel sain ma vanematega Wildes head-paremat manustada, nende kulul. Aga ma ei ole väga kindel, kas ma olen rahul ka sellega, et mu õde nelja italianot võõrustab, sest ma pole neid veel oma silmaga kaenud:)

PS! Üleeile öösel algas sõda. Eile öösel algas kevad. Mis algab täna öösel?

PS1! Uku Masing poleks pidanud "õ" tähe sünnitamisega vaeva nägema, kuna see täht asub klaviatuuri kÕige kaugemas otsas ja mu sÕrmed mitte ei ulatu temani piisavalt sageli ja piisavalt regulaarselt!

PS2! Mul on sutsu leinatuju, sest Jüri Nael = Koolitants!!

PS3! Oma Tallinna-tädi king sized voodis siidilinade vahel magamine ei tule teie tervislikule seisundile kasuks, sest katsuge te nii õndsas situatsioonis und sõbale saada.. 23:05 0 comments

teisipäev, märts 18, 2003  

Tal raisal veab, et ma teispool ekraani olen, sest muidu oleksin ta juba ammu läbi kolkinud. Ma olen selleks absoluutselt võimeline, mul on ju vanem vend.. Aga see selleks... nimelt ajab tema depressiivmaniakaalne skisofreenia mind hulluks. Ühelt poolt saan ma tast ideaalselt aru, aga teiselt poolt tunnen ma siiani tema eneseimetluse ja võhiklikkuse lehka. Ta lausa nagu supleks selles "oh ma olen nii masendunud" solgis. Ent mingi haiglaslik kaamos ei ajenda mind sugugi (trotsiks tema soovitusele) teda blokeerima..

22:41 0 comments

 

Kui kellelgi peaks olema vastupandamatu kihk minuga tüli norida ja mind endast välja viia, siis kõige lihtsam viis selle teostamiseks oleks mind msn'ist üled otsida ja seal siis targutama hakata. Teema polegi nii oluline, äärmusest äärmusesse.. Aga olge siis kindel, et te olete ustavad oma seisukohale st. üks kõik, milline see ka oleks - peaasi, et vastupidine minu arvamusele. Ma tean, et see üleskutse on mu oma nõrkuste presenteerimine, aga ma ei saa sinna midagi parata. Msn'i kõige ebameeldivam külg ongi see üüratu võimalus igal kellajal ja igal teemal sõneleda. Võibolla tuleb see minu eht-naiselikkusest, st. siis võimetusest adekvaatselt ja enesekindlalt väidelda, aga ma tunnistan seda. Mulle see ei istu. Ma arvan, et Õpetaja Ühiskonnal oli õigus, kui väitis, et naisel on poliitikas väga raske, kuna ta näeb puid, samal ajal, kui mehed kaevad vaid ühtset ja stabiilset metsa. Miks muidu taanduvad naistevahelised poliitilised kähmlused a la: vaata, mis soeng sul endal on!? Mehed ei võta asja nii isiklikult. Ja see on nende trump. Ja ma kiidan neid selle eest. Aga sel juhul löövad minus taas välja masohhistlikud jooned, kui ma lahtise uste päeval Tartu Ülikoolis just riigiteadused (kust teatavasti pole just pikk tee poliitikasse) oma huviobjektiks valisin. Aga mulle meeldis see, mis ma seal nägin. Ja mul tuli tohutu masendus peale, kui adusin, et pean veel mitu kuud taluma neid närvilisi pedagooge seal kisendavas koolimajas, kes ometi "vaid meie endi heaolu nimel kõike teevad.." Tegelikult on neil kõigest ükskõik, va. nende akrediteeringust ja nullide arvust palgatshekil. Miks nad siis seda ei tunnista? Poleks seda komejanti ja tramburaid..

Kevad on oma nina Tartusse pistnud. Juba nii mõnigi teenager ei peljanud kampsi väel linna peal jõlkuda, nii mõnigi lakkus bussipeatuses innukalt topsijäätist ja nii mõnigi hamburgerinäljas marakratt pidurdas oma massinat putka juures nii aplalt, et minu punastest velvetitest said ühe hetkega pruunitäpilised kaltsud. Luvyaso!

19:30 0 comments

esmaspäev, märts 17, 2003  

Mulle tulevad mingid kahtlased fantoomkirjad..?? Uus kiri nagu oleks, aga kui järele uurida, siis pole sellest haisugi.. Kahtlane, väga kahtlane! 19:37 0 comments

 

Ma hakkan juba ära harjuma sellega, et kirjutan pika teksti oma õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ja siis otsustab interneeta mulle pisut pori näkku loopida. Aga kuna antud eluhetkel puudub minus igasugune trots ja kirg (mida Mann ka juba mingil ebamäärasel kujul märkas), siis polnud mul ausalt öeldes sellest sooja ega külma. Võibolla olin isegi kergendatud, sest järjekordne loba just wasn't meant to be.. Aga jah, kuna keegi ega miski mind viimasel ajal suurt kõigutada ei suuda, siis ei tekkinud sellest ka suuremat poleemikat. Aga täna hommik oli oma ilus erakordne - ma ärritusin. Meeletult ja taevani.. otseloomulikult mitte kellegi teise kui iseenda peale. Minu suurim pahe on minu ebamäärasus ja lohakus. Vaatamata sellele, et harrastan mõõdukat pedantlust, õnnestub mul sellega paralleelselt harrastada väärtusliku asjade ärakaotamist. Ei olnudki see väga ammu, kui ma vabatahtlikult loobusin oma telefonist, et keegi teine saaks talle parem omanik olla. Oma õe mütsist (mille kandmise eest ma talle autoritasugi maksnud pole), mille ma marsasse jätsin, ei taha ma mitte mõeldagi. Kuigi pärast äärmiselt ebamugavaid sekeldusi sain ma ta tänu üllatavalt muhedale bussionule tagasi. Aga täna hommikul pidin ma ennast ereroheliseks kiruma, kuna olin oma väärtuslikud ballipildid, mida Jaan juba terve kuu on oodanud, lootusetult kindlasse paika pannud. Ma tuhlasin läbi oma vihikud ja isegi mõned raamatud, kuigi neid koolis kaasas ei kanna, ja koolis ma need pildid ju ometi olin saanud. Aga mida polnud, seda polnud ja pilte ei olnud. Olin juba andmas loobumisvõitu ja plaanisin kuidagi neid uuesti hankima hakata, kui mu pilk langes kõrvaltoas asuva kirjutuslaua peale, kus pildid äärmise üleolekuga ümbriku sees elumõnusid nautisid. Ja mul oli häbi - nii iseenda kui ka piltide eest. Kuidas saab keegi nii tohman olla???

Ja oma eileõhtuses käitumises ei ole ma sugugi kindel. Oli see minust ikka kaval konfronteerida Madis ja tema ürgmehelikud hirmud? Ta lubas küll pärast suts tõsisemat jutuajamist siiski mu sõbraks jääda ja mulle joonistada.. Eks näis, mis saab. Kui üldse enam kunagi saab. Aga ma ei muretse, sest ta on mees, ja neile on vaja kõik andeks anda.. Nad tegelikult ei mõtle paha sellega, mis nad teevad. Sageli nad ei mõtle üldse. Neil on vajadused ja instinktid. Mõnda on isegi analüüsimisoskusega õnnistatud, ent see ei tee elu sugugi lihtsamaks. Siis nad reeglina hakkavad oma aju tööd (lahku!) teadlikult boikoteerima.. Aga millegi pärast armastan ma neid ikkagi, üsna inetul viisil. Minu jaoks inetul siis..

Kui ma siin paar aega tagasi koledal kombel Tallinnat kritiseerisin, siis ma vabandan kõigi ees, kes end puudutatuna tundsid - ma lähen sinna ülehomme hommikul ja, kui aus olla siis suts juba ootan...:) Aga ainult suts!!
17:11 0 comments

laupäev, märts 15, 2003  

Kunstnik on ilusate asjade looja. Ilmutada kunsti ja peita kunstnikku on kunsti eesmärk. Kriitik on see, kes võib kaunitest asjadest saadud muljet teisel viisil või teises materjalis tõlgendada. Kriitika oma kõrgeimas kui ka madalaimas vormis on teatav autobiograafia. Need, kes leiavad ilusates asjades inetuid tähendusi, on rikutud, ilma et nad seejuures oleksid veetlevad. See on patt. Need, kes leiavad ilusates asjades ilusat tähendust, on haritud. Neil on lootust. Need, kellele ilusad asjad tähendavad ainult Ilu, on äravalitud. Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut. On vaid hästi kirjutatud raamatud või halvasti kirjutatud raamatud. Ei midagi muud. Inimese kõlbeline elu on osa kunstniku ainevallast, ent kunsti kõlbelisus seisneb ebatäiusliku objekti täiuslikus kujutamises. Ükski kunstnik ei taha midagi tõestada. Isegi seda, mis on tõsi, võib tõestada. Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Eetiline sümpaatia on kunstniku puhul stiili andestamatu maneerlikkus. Ükski kunstnik pole iial paheline. Kunstnik võib väljendada kõike. Mõte ja keel on kunstniku käes tema kunsti tööriistad. Pahe ja voorus on kunstniku käes tema kunsti materjal. Igasugune kunst on ühteaegu pealispind ja sümbol. Need, kes tungivad pealispinna alla, teevad seda omal vastutusel. Need, kes sümboli välja loevad, teevad seda omal vastutusel. Kunst peegeldab tegelikult vaatajat, mitte elu. Erinevad arvamused kunstiteose kohta näitavad, et teos on uus, keeruline ja eluline. Kui kriitikute arvamused lahku lähevad, siis on kunstnik iseendaga kooskõlas. Inimest, kes teeb midagi kasulikku, võib vabandada, niikaua kui ta seda ise ei imetle. Ainus, mis vabandab kasutult tehtud asja, on piiritu imetlus, mida see inimeses äratab. Igasugune kunst on täiesti kasutu.

Su enda hing ja su sõbra kired - need on kõige võluvamad asjad siin elus.

Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.

Ainus erinevus üürikese kapriisi ja elupikkuse kire vahel on see, et kapriis kestab pisut kauem.

Kui ma kedagi väga armastan, siis ei ütle ma kunagi teistele tema nime. Sellega annaksin temast nagu osa ära. Olen hakanud armastama salapärasust. Mulle näib, et see on ainuke asi, mis võib moodsa elu meie jaoks müstiliseks ja imeliseks teha. Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui vaid seda varjata. Kui ma linnast ära sõidan, ei ütle ma oma omastele kunagi, kuhu ma lähen. Kui ma seda teeksin, ei pakuks ärasõit mulle mingit lõbu. Õige, see on rumal komme, aga kuidagi näib see mu ellu rikkalikult romantikat toovat.

Oscar Wilde "Dorian Gray portree"

18:25 0 comments

 

...ja Elu annab endast ikka ja alati kõige etteaimamatute eksperimentide abil märku. Just siis ja alati just siis, kui kõige vähem oskad oodata, kannab ta sulle ette need trumbid millega vastasest üle olla. Aga mis siis, kui Elu ise ongi vastaseks? Ta ise andis mulle käiguvõimaluse...ja ma tegin seda.
Ma olen mitmeid kordi sõitnud tema akende alt mööda ning meenutanud... Mõnikord tal tuled akendes põlesid ning, kui mul vedas nägin isegi tema peanuppu. Aga ma ei laskunud kunagi nii sügavale, et võtta telefon ja helistada, sest minu enesearmastus oli liiga suur. Ja just siis, kui ma parasjagu enesearmastamisega tegelesin, avastasin ta enda eest seismas - käed laiali. Kunagi veel ei ole ta mind selliselt vaadanud, kunagi veel ei ole ta mulle nii palju tähelepanu pööranud... Ja ma nautisin olukorda. Kõigi eelmiste ja tulevaste kordade eest, sest olen kindel, et näen teda ehk jälle alles aasta pärast. Ma lasin tal arvata.. ma lasin tal kuulda, mida ta kuulda tahtis, ometi jättes ruumi tema kujutlusvõimele.. Ma lasin tal näha....mis siis, et tema lähedalolek mul käsi enam värisema ei pannud. Ja ma võin sõita tema akende alt mööda..sinna pilku heitmata..

16:33 0 comments

 

Oooooooo...üle pika aja jälle absoluutselt vaba päev. Ma ei kavatse täna korralikult riidessegi panna, sest kodust ma lahkuda ei plaani. Jah, istun terve päeva kodus - õpin, teen süüa, tuhlan interneetas, loen, kuulan muusikat, tüütan oma virtuaalseid sõpru, vaatan tellut etc... Ja ma olen täna juba kaks olulist asja ära teinud, mis tähendab, et ainult üks asi on veel teha. Aga seda üritan ma Tallinnas teha, Madli aka Saksa Keele Virtuoosi abiga. Kui ta muidugi nõus on, sest ma pole teda veel sellest teavitanud. Aga noh, ma teen omale ühe nunnju näo ja küll ta nõus on!

Doooohh...somebody said he was sorry?!?! You made my day, d'you know that?

Kas te pole täheldanud, et kõige rohkem lähevad igasugused armsad lookesed hinge just siis, kui endal parasjagu armastamist käe pärast pole. Siis tekivad peas igasugused kombinatsioonid ideaalsetest situatsioonidest ning taas hakkad unistama aegluubis esimesest suudlusest:) Või on see nii ainult tüdrukutega? Ainult minuga? Sest kui aus olla, siis pole ma seda kunagi tunda saanud...aegluubis siis. Sest arvestades tänapäeva elutempot - kellel selleks aega siis jätkub?? Ruttu-ruttu pilgud siia-sinna, lükkame musid kokku, teeme voodi soojaks jne jne. No ja ega siis peagi pahandused tulemata jää. Ma tõesti hindan seda, kui keegi suudab sellist käitumismaneeri ohjeldada. Mina sellest veel nii teadlik pole, et lausa end kontrollida suudaks.. Aga eks ma olen veel noor ja ullike ka, aega on...ja kalu.

15:46 0 comments

neljapäev, märts 13, 2003  

Ma ei ütleks, et suisa klaustrofoobia all kannatan, ent eile öösel andis mu hirm lifti kinnijäämise ees end taas tunda. Ta tungis lausa mu unedemaale, mis siiski pehme ja helesinine olla võiks.. Ja alates eilsest õhtupoolikust hakkas Ruben end minu peal tunda andma, st. tema trenn. Selg on omadega täitsa sealsamuseski:( Ja üks on veel sealsamas kohas, sest ta ei ole siiamaani aru saanud, et tema erudeeritus on vördeline tema võhiklikkusega. Ja ta ajab jama..

16:30 0 comments

kolmapäev, märts 12, 2003  

Mulle: "Marguse..."

18:16 0 comments

teisipäev, märts 11, 2003  

Ma ei suuda siiamaani uskuda, kui efektiivselt trenn minu energiakasutussüsteemi skaala positiivse telje suunas mõjutab. Seda on nii vaimselt kui ka füüsiliselt eriti nauditav tunda - tunnetada. Ma nagu oleks hirmus väsinud, aga magamisest ei tuleks midagi välja, sest meeled on pingelises erutusseisundis. Mõtted jooksevad üksteisega võidu, ideed vohavad kärestikulise jõuga, tahtmine midagi ära teha on meeletu.. See on üsnagi analoogiline tundega, mille saan lavalt, kui olen sunnitult sealt ära tulema, kuigi just-just olin saanud kätte õige fiilingu.. Ja ka armumine on pärast trenni liigagi iseenesestmõistetav. Aga siiski on asjad pisut teisesed, kui nad olid pool aastat tagasi. Ma ei oska isegi aimata, millest see muutus tingitud on, aga armumist, kui sellist pole ma juba ammu tunda saanud. Kui varem ei olnud minu jaoks mingit probleemi armuda vastutulevasse tundmatusse, kellegi parfüümi, suvalisse vestluspartnerisse, päikesesse...maailma, tantsu.., siis nüüd enam asjad nii lillelised ei ole. Enam ei ole minu jaoks mingit probleemi tuvastada põhjus, miks üks või teine asi ei vääri minu noolekesi, ja sellel ei ole absoluutselt mingit pistmist minu enesehinnanguga. Kõik on vigased, kui mitte kehaliselt, siis mentaalselt küll. Ja mis see mulle head on toonud? Mitte raasukestki! Aga siiski on aeg-ajalt hea pista pea teki alla, keerata keskusel volüüm 15-ne peale ja lihtsalt olla.. hingata, kuulata.. Ja mõelda, et miski ei ole ju permanentne. Isegi mitte mina.. Mu vanaonu suri täna hommikul..

please tell me
why do birds sing when you're near me?
sing when you're close to me?
they say that I'm a fool
for loving you deeply
loving you secretly

please tell me
why can't I breathe when you're near me?
breathe when you're close to me?
I know you know I'm lost
in loving you deeply
loving you secretly
secretly

but I crash in my mind
whenever you are near
getting deaf, dumb and blind
just drowning in despair
I am lost in your flame
it's burning like a sun
and I call out your name
the moment you are gone..

Ruben on täna üle pika aja mulle armas:)

Ööd!

22:47 0 comments

 

Ota, kes see nüüd oligi, kes kindlasti täna ajalugu pidi õppima? Ei tahaks hästi uskuda, et see mina olin, sest ma pole isegi veel mõtetes sinnamaale jõudnud. Aga noh - aega ju veel on...kunagi hiljem. Enne trenni vist ei jõua, sest Kadri ju filmiga siiapoole teel.. Ehk siis pärast trenni?.. Oh, oleks see nii lihtne:)
Aga ühtteist olen täna juba korda saatnud. Ja ajalehest avastasin Taneli! Kas tõesti tulevane Hannes Kaljujärv? "Ja Wikmani "Pänno! Mespärast täil suu lahti on? Pange suu kinni. Muido zittazittick ländab suho!" poistest" sain jagu. Üllatavalt kiiresti möödusid need mõnisada lehekülge. Ja mitte-nii-üllatav oli selle lugemise nauditavus, sest mu kõhutunne ja ma-ei-tea-mitmes-meel kinnitasid mulle, et Wikmannid annavad mulle rohkem kui ntx toosamunegi "Keisrihull". Ja mus usun/tunnen/loodan, et ma ei eksinud.

Aga miks ei ole ma veel üle saanud sellest seletamatust igatsustundest. Kas tõesti Marika jutt mulle niimoodi mõjub? Kas ma tekitan selle endas teadlikult? Või see lihtsalt on nii? Nii lihtsalt, kui maailmaasjad üleüldse olla saavad? Ei tahaks minna libedale teele ja lasta endal uskuda, et see peaaegu depressiiv-maniakaalne-mittemidagisus kuidagi ilmaga seotud on. Aga Kuusetaat lubas ju sooja märtsikuud. Ehkki praegu aknast kaedes pole seda veel kuskilt aimata.. Aga ma olen ju alati varakevadet armastanud. Oooo, tule suvi ja võta talvelt süütus!!

Peaks ööriided siiski päevaste vastu ära vahetama... kell siiski ju omadega pärastlõunas juba!

13:36 0 comments

esmaspäev, märts 10, 2003  

Oiiiii, ärge ajage mind veel rohkem marru!! Ma ei TAHA jälle Tallinnasse!! Ei tahaaaa!!! Kõrini on sellest rotipesast. Ja ma pean minema jälle ja oma sugulasi tüütama, nende totakate trolltrammbussidega sõitma, kõledatel tänavatel ekslema ja hunnikute viisi igavaid inimesi nägema. Nagu Mann ütles: Tallinnat vaid kasutatakse. Seal käiakse kokku saamas, üritusi pidamas jne jne. Aga see pole koht, millest puudust tunda ja mida armastada. Kõik Tallinna-armastajad: shoot me now!

Oo peavalu, sa oled mu armuke!! Ja üks armas väike tibi ootab, et ma temaga hambaid pesema ja magama läheks! Teen seda...

21:37 0 comments

laupäev, märts 08, 2003  

"Puhh mõtles ja mõtles, et mis ma siis Cristopher Robinile kingin, kui korraga välgatas mõte - kingin korvi punase paelaga ja ütlen: See on mind täis korv - ainult Sinule..."

Aitäh, Kadri!

10:58 0 comments

reede, märts 07, 2003  

Mmmmmm...mõnuusth, tõeeesthi mõnuuusth (viide kreisiraadiole)!! Neletrenn oli. Aasta tagasi oleks ma selle tüübi välja naernud, kes oleks tulnud minu juurde jutuga, et mulle kunagi klassikalise tunnid meeldima hakkavad. Aga tõsiselt esteetiline on vaadata kümmet tüdrukut püüdlikult varvast sirutamas ja klaverimuusika saatel jalga viskamas. Aga seda pole vist isegi mõtet kirjeldada, sest võhikud nagunii ei mõista sellise ilu olemust... mitte, et ma ülbe oleks vms:) Aga täna olen ma romantiline. Tegelikult sai see alguse juba eile õhtul, kui Age ema mind trennist koju viis ja raadiost üks ninnunännu laul tuli. Üldjuhul mulle nad ei imponeeri, aga aeg-ajalt lasen neil endale sisse pugeda, hoolimata nende imalast maigust.. Ja see on selline magus-mõru sm-tunne. Ja siis ma mõtlesin oma endiste ja tulevaste kallite peale ja tundsin korraga neist kõigist puudust. Valetan, kõigist ei tundnud. Aga mõnedest küll. Ja väikeste vahedega on see "tunne" siiamaani minuga, paralleelselt tühjakõhutundega. Aga seda viimast ma põhimõtteliselt ignoreerin, sest ta kipub olema üsna kahepalgeline. Enivei, täna õhtul armastan ma jälle oma kalleid - üle pika aja. Ja üks, teiselpool Atlandit pakib asju, üks püüab jänest voodi alt, üks loeb raamatut... Ja mina, kes ma suhteliselt opakas olen, püüan nendega virtuaalselt vestlusi arendada. Huvitav, miks mul see hästi õnnestuda ei taha? Oh mind..

22:22 0 comments

 

Raunts ütles, et ma olen tubli. See loeb. Ja muuseas avaldas ta mulle oma nägemuse 12B klassi naeste tagumikkudest. Hihi.. Ülikõva!

16:02 0 comments

neljapäev, märts 06, 2003  

Rahvuslik väärikus ja üksikisiku väärtus. Ma pidin sellest kuus tundi jahuma. Tegin aga endal elu lihtsaks ja jahusin hoopis kolm ja pisut peale tundi. Sealjuures jõudsin rääkida tantsust, lennart merist, poliitikast, teatrist ja otseloomulikult oksendamiseni kulununud USA-Iraagi teemast, seda aga mihkel muti mätta otsast. Tjahh...kui aus olla, siis oleks ma tahtnud, et see oleks olnud see päris-päris kirjand, ja et homme oleks inglise keele eksam ning ülehomme teeksin korraga ära nii ajaloo kui ka bioloogia riigieksamid. Siis saaks selle jama kaelast ära ja saaks lõpuks ometi elama hakata. Nii tüütu, nii tüütu..
Aktsiooni tahaks. Elu on igavaks läinud. Mul on tunne, nagu oleks ma miski 85. aastane tädike, kelle prioriteediks on õigel ajal teleka sisse lülitamine ja rohtude võtmine. Vähemalt sama palju elevust on mu elus hetkel. Inimesed ei suuda mind enam üllatada ka, ega solvata - ma lihtsalt ei reageeri nende mõttetustele. Mõnes mõttes on see muidugi hea, aga aegajalt hakkab ka topelt kärisema ning küll küllale liiga tegema!
Ja kuhu on jäänud kõik mehed? Üks on USAs, seda ma tean, aga mida või keda ta seal teeb, sellest pole mul õrna aimugi. Me pidime hakkama märtsis koos plaane tegema, s***agi! Ma ei saa ju teda süüdistada - miks peakski? Aga niru tunne on sees, kui mõnda sõna meenutan... Aga vähemalt see on hea, et poliitika mind üllatada suutis. Ma ei ütleks, et see oleks mingi eriline ime, aga tundub, et stuff still make sense. Peab ikka päris lahja olema, kui ainus asi, mis närvi kõditab on poliitika. Aga jah, üks asi on kindel - tantsu ma edasi õppima ei lähe! Festivalile teen soolo küll, aga arvatavasti jääb see mu viimaseks liigutuseks. Mitte, et mul sellest kõigest kõrini oleks, aga suht kõrini on ikka küll?!? Ja ma siiski-siiski tahan tulevikus just oma ajutööga ühiskondlikult kasulik olla..

PS! Lugege tänast Tartu PM-i: TKiG chillib seal jälle!:) Luv ya!!

16:29 0 comments

kolmapäev, märts 05, 2003  

Krt, pidi mu eelmine ortopeed ära surema!!! (Helin paneb) :)

... ja pärast rabelevat kekat on ilgelt hädavajalik osta suur ports friikartuleid koos kastme ja toorsalatiga!!

10:54 0 comments

teisipäev, märts 04, 2003  

No kuradi kurat! Ma lasin täna koolist jalga, ise siiralt uskudes, et lähen koju kohustuslikku Krossi lugema. Naeruväärne enesepettus!! Siiamaani olen ma kuvari eest vaid mõneks näruseks hetkeks lahkunud. Oh, mis niimoodi saab!? Äehh... kuidagi ikka saab. Ma lihtsalt ei suuda sundida ennast siit võrgust eemaldada. See oleks suisa masohhistlik - kui ma ei pea lugu dieedipidamisest, kus teatavasti tegeldakse mõnude keelamisega, siis kuidas saaks ma keelata endale seda virtuaalset naudingut? Mulle ju meeldib lugeda, aga siiski mitte käsu korras. Aga midagi ma siiski täna lugesin..

“Resistance on vaid üks teine tants”. Nii kirjutab soome tehnoteoreetik Jakko Holvas 1993. aastal. Isegi kui me ei jäta kõrvale asjaolu, et see lause lihtsalt kõlab hästi, ja seda, et tegemist on statement’iga klubikultuuri algusaegadest, võib seda suuremate puudujääkideta kasutada ka kaasaegse tantsu iseloomustamiseks. See on kultuur, mille parematest paladest on meilgi tänu erinevatele festivalidele õnnestunud osa saada.
“Uus tants” toimub viiendat korda ja see on eesti tantsu festival. Õnneks on möödas need ajad, kui pidime olema õnnelikud isegi juhul, kui lihtsalt oli midagi, mille kohta sai kasutada terminit “eesti kaasaegne tants”. Usun, et eesti tants võib praegu juba endale muretseda mõne numbri võrra suuremad sussid.
Kaasaegne tantsuteater oma erilise keelega on multivitamiin väsinud sõnateatri kõrval. Ta pakub seda värskust, mida üldises teatripildis napib, ja täidab oma populaarsusega tühjad kohad performatiivsete kunstide mõistmisel tervikuna. Head näidet pole vaja kaugelt otsida. Veebruaris esietendunud Pepeljajevi – Jalaka “Luikede järv” parasiteerib klassikalisel balletil, sõidab servapidi sisse nii performance’i-traditsiooni, avangardteatrisse kui ka audiovisuaalsetesse kunstidesse (lavastus on ka “Uue tantsu” festivaliprogrammi arvatud).
Eestis on tekkinud arvestatav/kriitiline mass noori koreograafe, kelle loomingus on piisavalt kontseptuaalset mõtlemist ja professionaalset tundlikkust, et pakkuda nii tugevaid elamusi kui ka ainest intrigeerivateks ja teoreetilisteks analüüsideks. On olemas tantsukunst, mis opereerib vabalt oma meediumi – keha ja tantsuga, suutes samas sünteesida ka kõiki teisi vahendeid. Mõnikord ehk isegi sinnamaani, kus ta lakkab üleüldse olemast tants. Vahel lakkab ka hea teater olemast teater ja hea kunst lakkab olemast kunst. Ühesõnaga: Fuck Art, let’s Dance!, nagu kõlab teine hüüdlause sealtsamast, kust esimenegi. Olukorras, kus oluline osa kultuurist tekib sõna otseses mõttes tantsides, on raske leida adekvaatsemat loosungit.
Nael sussi!

Anders Härm oli see, kes Sirbis nõnda tabavalt tänase Eesti tantsumaastikku kirjeldab. Ja mulle meeldib see. Nii lihtsalt, kui saab..

Taaskord oma väärtusetut uneaega tantsule mõeldes kasutades, jõudsin ühe huvitava algelis-filosoofilise dilemma piirimaile: nimelt - kas igal tantsijal on oma Tants, mida ta vastavalt oma soovidele ja suutlikkusele koordineerib? Või on hoopis Üks Suur Tants, millest kõik tantsijad saavad oma osa (kellest mõned teeb Ta vigaseks ja teisi kannab kätel)? Või on see mõiste liiga abstraktne, et anda talle väline vorm? Millegi pärast tundub mulle, et Tants on meessoost ning vajadusel avaldub tal üüratul hulgal feminiinseid olekuid.. Ja ma pean end üheks tema tuhandetest armukestest. Aga mis saab siis meestantsijatest?

16:13 0 comments

esmaspäev, märts 03, 2003  

Kui aus olla, siis ma tahtsin selle blogivärgi oma kodukast hoopis eraldada, aga juba tema eksistentsi esimestel minutitel sai selle omanik (loe: mina) Erki käest nahutada. Oh neid kapriise.. Ta on üldse üks äärmiselt ebamäärane tüüp, kes on kardinaalselt erinev sellest, keda ma teda arvasin olevat. Iseenesest pole see ju kellegi kuritegu ja ma kahtlustan, et see oli lausa taotuslik, aga ma siiski loodan, et ma tulevikus ei pea tema peale oma aega mitte raiskama, vaid saaks seda ratsionaalselt ja tervislikult kasutada.. Ei saa mainimata jätta, et selles viimases lauses oli äärmiselt sügav mõte sees:) Aga jah - eks vaatab, mis saama hakkab..

20:14 0 comments

 

Niihh...minagi siis siia pärusmaale jõudnud, kuigi esiti endale kinnitasin, et ei tee seda. Võiks öelda, et ei suutnud vastu panna, aga ei ütle, sest mul lihtsalt sai sellest teisest variandist kõrini. Paistab, et sedapsi on see asi enamike asjadega siin Maal - ükskord lihtsalt saab kõigest kõrini, halvemal juhul 1+n korda. Aga ei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..
...vaid hoopis Tallinnast. Pealinnast. Meie mekast:) Nimelt oli mul sinna paariks päevaks asja. Tantsuasja. Iseenesest õigustas üritus ennast täielikult. Osad nimed said nüüd ka omale näod ja Einari töö oli viimasepealhea. Ei julgenud sellist efektiderohkust ja pretensioonikust lootagi. Järjekordselt on mind rahuldatud. Aga kui aus olla, siis oli see vast üks väheseid asju, mis mulle seal (loe: Tallinnas) imponeeris. Ma vist olen Tartus nii mugavaks läinud, et 80-kroonised taksoarved lausa eemaletõukavad tunduvad. Ja lisaks teistele tühistele detailidele, ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Pidevad süümepiinad ühe iseenesest armsa inimese ees, kuid kellele mul sellegipoolest midagi märkimisväärset anda pole ning äärmine ebaloomulikkus ühe teise armsa inimese poolt, kellele ma aga kõik andeks annan, kuna tänu oma üsna tugevale empaatiavõimele mõistsin ma tema totaalset hüper-erutusseisundit, mis kaasnes Eesti tantsueliidi kohalolekuga. Jah, Maarja - kõik ei peagi alati ümber sinu käima, isegi kui sa seda vägaväga tahaks. Ja kui ma seal siis istusin ja ümbritsevat endasse ahmisin, tahtsin ma samas olla läbipaistev, nii et mitte keegi ei teaks, et ma seal olen. Kuigi usun end oma lapsepõlve-aegsetest melanhooliahoogudest üle saanud olevat, tuli siiski hetkeks seesama enesehaletsus peale. See ei ole üldse hea, lausa lubamatu. Aga teate - mõnikord on vägagi tervislik visata asjad nurka ja lihtsalt jooksu pista. Istud taksosse, sõidad bussijaama ja kahe ja poole tunni pärast oled kodus tagasi. Ning ma usun, et ma ei eksi, kui ma väidan, et olen üks väheseid, kellele meeldib maaliinibussiga sõita. Aga, kes teab - ehk isegi eksin. Igatahes istusin ma 2,5 astronoomilist tundi bussis ja jõllitasin seda suurte numbritega kella esimese pingi kohal. Ja ma naersin, kui kell lõi 20.20...sest mul oli niiii (neli i-d - vihje Krossile) hea olla! Ning noormees mu vasakul käel oli ennast vapustavalt hea lõhnaga varustanud..
Ja täna trenni ka ei jõudnud. Sest minu geniaalne loogikaandur vedas mind alt...kellatundmise asjus, milleks õieti loogikat vaja ju polegi. Aga siiski õnnestus tal see suurepäraselt..

20:00 0 comments

 

Teine arglik katsetus

14:46 0 comments

pühapäev, märts 02, 2003  

Esimene arglik katsetus

21:33 0 comments