Ma ei mäleta, millal ma viimati veetsin aega raamatukogus. Ja seda veel kolmel järjestikusel päeval. Kui ma vahepeal õppisin teises keskkonnas ja siis pool aastat ei õppinud üldse, olin ära unustanud selle mõnusa vaimsuse, mis Tartu Ülikoolis on. See mõnus, natuke tahumatu ja soe õhkkond. Eriti just raamatukogus ja eriti just nendes saalides, kuhu wifi enam nii hästi ei levi ja kus pealekauba ei ole piisavalt stepsleid, millesse oma arvuti ühendada. Sealt võid leida raamatutesse uppunud üliõpilased, kes on saapad jalast visanud ja arvatavasti samas asendis juba viiendat tundi oma filosoofiaraamatuid loevad. Lahe. Mina ise selline ei ole, aga mulle meeldib käia nende kõrgete laudade vahel hiilimas.
Eile, kui Tartus sadas esimest korda päris lund, istusin mina arvatavasti raamatukogu kõige vaiksemas nurgas akna all. Kuulasin, kuidas lumepiisad laeakendel krabisesid ja nohisesin vaikselt oma essee kallal. Ja mulle meenus esimese kursuse talv, kui kõik see oli nii uus ja tüütu - harjumatu oli päev või pool sellest veeta mingi tobeda grupitöö või essee peale, millest ma ise midagi aru ei saanud.
Ma ei oska seda meelsust seletada, aga selles on midagi. Ma ei poolda eluaegseid üliõpilasi, aga ma pooldan neid, kes võtavad oma tudengistaatust mõnusa kaifiga. Muidugi ei ole see sama, kui pead lisaks koolile ka töötama, aga töö võimaldab elule jälle teisi lisaväärtusi, mida kool ei anna. Mul endal on viimane aasta käsil ja minu kõige suuremaks unistuseks hetkel on kool ära lõpetada. Aga see ei tähenda, et ma kooliskäimist ei naudiks.
Ma naudin kooli samamoodi nagu ma naudin külma ja lund, mis siis, et on külm ja lumine.
Mõistad? 11:36 0 comments
Teine viktoriiniküsimus: kes on sellel pildil?
Tuleb tuttav ette? Minu arust on juba fun aeg-ajalt oma möödunud aegade tuttavaid nägusid uuesti üle vaadata. Kunagi olid igasugused seebikad ja seriaalid selline defitsiit, et neid lausa pidi iga päev vaatama. Kõik näitlejad olid nii omad. Nüüd, ca 10 aastat hiljem on nii veider vaadata pilte ja uurida netist, mis on sinu kunagistest lemmikutest saanud. Miks praegused telekanalid ei võiks neid samu seriaale uuesti näidata? Huvitav, kas näiteks Päästja Koolikell oleks ka praegu nii naljakas, nagu see oli siis, 1990 aastate alguses? 14:54 0 comments
Ja nii ma koguaeg õpetan ennast ja kasvatan. Ja kadestan neid, kes suudavad elada nii lihtsalt ja loomulikult, ega tea, mis tähendab südamevalu ja unenapid ööd. Ma tahan iga päev olla parem kui eile, aga vahel lihtsalt ei jõua..
Aga ma ei anna alla. Täna olen ikkagi parem kui olin eile. 11:07 2 comments
Ma tean, ma tean, see Orkut on järjekordne pseudoteema, mis mõne aasta pärast ennast totaalselt ammendab, aga samas on see üks vidin igapäevas, mis natukene lisaväärtust loob. See on justkui kartoteek nendest inimestest, kes ühel või teisel moel minu elus osalenud on...
Aga minu elu igapäevasid vürtsitavad veel igasugused vahejuhtumid, mis ainult minuga juhtuda saavad. Enamvähem iga päev teen ma endale haiget puhtalt sellepärast, et kõnnin kuskile otsa või jätan sõrmed kuhugi vahele. Täna hommikul, kui emaga hakkasime tööle minema, käisime kordamööda autost tuppa ja tagasi autosse, sest pidevalt tuli midagi meelde, mis tuppa jäi. Ja ma ei saa mainimata jätta seda, et kui sõitu alustades palusin emal end Kaubamaja juurde viia, mitte kohe töö juurde, siis järgmisel hetkel leidsin end kontori poole kõndimas ja emale lehvitamas... Olime mõlemad unustanud, et tahtsin minna ju hoopis Kaubamajja süüa ostma:) Omamoodi on sellised hajameelsuspiprad lahedad, kui nende tõttu midagi olulist tegemata ei jää. Aga mõnel olen sellega mitmeid tuhandeid närvirakke põletanud. Tere tulemast minu maailma!
Minu peig on rokkstaar! 10:35 0 comments
Aga tõepoolest - lumi koos pakase ja jõuludega läheneb jõudsalt. Juba on põsed väljast tulles õige pisut jahedad ja roosad. Ilma jakita kaaskodanikud tänaval tunduvad olevat täielikud friigid, isegi siis kui päike paistab ja tegelikult nii hirmus külm ei olegi. Kontoris enam naljalt akent lahti ei tee ja hommikul teki alt välja ronides on õhus tunda kerget tsilli.
Huvitav, kuidas mul õnnestus täna öösel magada nii "kõvasti", et ärkasin selle peale, et kõik, mis minu öökapil oli, lendas ühtäkki mulle voodisse ja natuke põrandale ka? Telefon jäigi unesegaselt leidmata, lootuses, et hommikune plärin mulle ta asukoha reedab. Nii läkski. Sellised öised tragikoomilised seiklused on hommikul kahtlemata ainult koomilised. Olen üsna kindel, et ka sinul on oma öösaladused, mis hommikuvalguses nagu vampiirid pulbriks jahvatuvad.
Tänu kõigele ja kõigest hoolimata on mul hea meel. Ma olen üdini rahul sellega, et vähemalt viimase kooliaasta saan veeta tasuta õppekohal. Ja olen rahul, et mul on viimasel ajal olnud palju viitsimist ja enesega rahulolu. Hea oli üle pika aja jutustada oma armsa onutütrega, kes pärast kolmekuust reisimist trajektooril Hiina-Singapur-Jaapan on lõpuks jõudnud oma teise kodusse Austraalias. Ilmestamaks tema seiklusi väike lõik ühest kirjakesest:
Oleme juba ka mitmeid kohalikke delikatesse proovinud nagu kilpkonna tarretist ja herne jäätist. Õnneks ei ole ma teisi hiinlaste lemmiktoite veel proovima pidanud nagu tiigripeenis, koerapraad, skorpionid, magu ja neerud, haiuime supp jne. Hiinlased söövad küll KÕIKE, mis suhu mahub!!! Supermarketis ringi käies avastasime, et nad müüvad kalaletis ka looduskaitse all olevaid kilpkonnasorte (kusjuures elusalt, vaesekesed)!
Ja mina teen suu kriipsuks kohe, kui keegi marineeritud tigudega mu lähedale tuleb:) 14:48 0 comments
