Ütleme nii, et minu eilne kosmeetikukäik ei lõppenud nii nagu ma 250 krooni eest loota oleks tahtnud. Ei, mõnus on küll, kui keegi sulle mesimagusa häälega helgemat näonahatulevikku ennustab, sind hellalt katsub ja kallist keemiat peale määrib, ent selle kõige hind on hoopis selline, et peoleminekust vist sel nädalavahetusel midagi välja ei tule. Lisaks sellele sulgesin end karantiini ning poolvabatahtlikult täidan ka tsölibatisti funktsioone.
Eilse öö veetsin uhkes üksinduses õe korteris, mis on maailma armsaim katusekorter Tartu südalinna ääres. Ehkki olen unustanud üksiolemise naudingumaitse, oli sellegipoolest hea tunne poolpaljalt põrandal istuda, ühe käega (ahjuroobiga ikka) puid segada ja teise käega jäätist suupiirkonda suunata. Sellised on väikeõe võimalused, kui SuurÕde avastab Pariisi nurgataguseid ja tema püsisuhe Kjuuba õhku hingab. Üldsegi on nii, et popp on olla hetkel välismaal..
Ai.. peab liigutama hakkama. Elu läheb edasi, eksole!
Ma. 16:17 0 comments
Mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tegelikult ei tahagi ma rääkida, aga minu kuuetunnine arvuti ees istumine päädis nüüd siis sellega, et igast mõtted on muule kila-kolale mu pähe lennanud ja ennast mõne ajukurru oksale istutanud. Seda siis piltlikus mõttes.
Kui aus olla, siis ma oleks Sinuga üdini aus. Aga kuna Sind on seal päris mitu ja ma ei või teada, milline Sina mind parasjagu loed, siis ma Sinuga päris aus ei ole. Aga tea, et ma tahaks. Olla Sinuga päris aus.
Jah, seda ma mõtlen ka, et kas üldse saab olla päris-päris aus? Kas see, kui ei ole päris-päris aus, tähendab, et on ebaaus? Ega vist. Aga jõle raske on, tead, leppida selle mõttega, et Sina enda arust oled päris-päris aus, aga Tema ei ole. Aga siis keegi ütleb Sulle, et Sa ju tegelikult ikka ei ole päris-päris aus. Või küsib keegi, et mis see päris-päris aus siis on? Ega ei saagi ju mõõta, või mis? Et äkki võiks see "aus" olla mingisugune tunne, mis ütleb, et nüüd on kõik päris-päris aus? Või tuleneb see tunne mitteteadmisest? Siis on ju puhavale kõik? Või on see lihtsalt Sinu egotsentriline kriis, mis Ta pöördesse ajab ja Sind öösiti hulluks? Või on see kursaõde, kes ei oska olla solidaarne?
Kui mul varem oli võrk, mis lasi läbi väljastpoolt tuleva sopa, enne kui minusse sisenes, siis nüüd on mul võrk ka selleks verbaalseks sopaks, mis tuleb minu seest ja mis tsenseeritakse enne, kui välja missioonile saadetakse. Aga tead, see jõledalt väsitab.
Kui Oliver ütles, et tal on hea tuju, sest Londonis on ilus ilm, siis ajas see küll veidi kananaha ihule. Et mis tunne see oligi, kui päike Su sääri silitas? Mäletad? Või selga? Või kui riietes oli palav? Või kui alastigi oli palav? Või kui sai murul niimoodi seksida, et neerud ei jää haigeks:) Okei, kahtlematult ei ole Londonis veel nii kuum, aga just selliseid assotsiatsioone see teave minus tekitas.
Igast asju oleks veel, mida ma ausalt Sinuga jagada tahaks, aga tead.. ausalt - enam ei viitsi. Väike saun. Väike fanta. Väike päike igas päevas..
Ma. 20:07 0 comments
Seoses nahaalsega tuli mulle meelde üks inimene. Ma ei arvanud, et ta minus mingeid erilisi emotsioone võiks tekitada enam, aga mingil veidral, mulle ainuomasel moel, olen temast sagedamini mõtlema hakanud. Küll mitte mõnel intiimsel moel, aga ma imestan, et üldse seda teen. Või ma ei tea - kas armukadedus on intiimne? Ehk isegi on.. Igatahes, Eleanoor teatas, et saab nüüd aru, miks naisi fotograafid kütkestavad. Et kui mitte tema isiksus, siis see viis, kuidas ta sind vaatab.. Või see meeleolu, kui ta sinust pilte teeb.. ja veel nii kõikehaaravalt ja halastamatult hellalt.. Ei, ma ei ole armukade. Olen emane.
Viimastel päevadel on inimesed mulle armsad olnud. Ja Kallim on veel kuidagi armsam.. Nagu kass, kes öösel teki alla poeb ja vaikselt sind niimoodi nuusutab, et päris pihta sulle kunagi ei lähe, aga sa tunned, kuidas ta vurrud sind kõditavad ja nurrumise hingeõhku oma nahal.. Mu kass on mu kõigi aegade suurim armuke, minu Elu Armastus. Minu vihkamine ja minu armastus koos. Minu ükskõiksus ja minu intiimsus ühes väikeses loomas koos.
Sattusin mõni aeg tagasi Kallimaga debateerima teemal: kas neiu X oleks pidanud noormees Y maha jätma. Kui jah, siis millal? Kui ei, siis miks? Võõras teema küll jah, ja mina tugevalt ühele poole kaldu, ent see selleks. Ta tegi mind sõnatuks, kui leidis, et neiu X oli olnud liialt enesekeskne: minul oli halb/mina olin segaduses/mina ei tahtnud kellelegi haiget teha/mina olin ju ka üksi.. See, kuidas ta seda ütles.. see on mul ikka veel kõrvus. Ja siis ma vaatan oma bloogi, kus iga teine peatükk algab sõnaga "mina". Ja kuulatan oma mõtteid, kus iga teine lause algab sõnaga "mina". Kuidas ometi ei tule ma oma agooniates selle peale, et panna esimeseks "tema" või veel parem "nemad"?
Näiteks Eleanoori artiklit kirjutades mõtlesin selle peale, kuidas mingil hetkel oma elus ei suudeta oma emotsioone kontrollida. Eriti just naised, kes selle koha pealt ehk pisut ülearenenud on. Et põletakse silmipimestava leegiga ning leek kustub sisisedes, kui sellele vett peale kallatakse. Mulle meeldib, et mehed - vähemalt enamus neist - on emotsionaalselt küündimatud. Selle kõige paremas mõttes. Aga Sa vist juba tead, et see mulle neis meeldib, kui sa mind pikemalt lugenud oled..
Aga et on esimene armumine, nii ülepeakaela, et enamuse ajast oled hapnikuta. Ja siis on esimene pettumine - nii võimas, et kõik muu kaotab mõneks ajaks tähtsuse. Ent siis saad natuke vanemaks, saad natu-natu targemaks ja ühtäkki tunduvad ka tunded, suhted ja emotsioonid targemad.. ettevaatlikumad, tasakaalukamad. Nii on super, kui vaid seda esimese armastuse kirge täitsa ära ei unustaks! 20:18 0 comments
Või siis võtame näiteks Eleanoori raamatuesitluse. Suurepärane. See kuidagi on nii tema moodi - punane vein nii kaua kuni vein peale jääb; raamatuid nii, et ühte sülle ei mahu ja sõpru, keda mina nägin küll esimest korda, kuid kellel kõigil oli olemas Eleanoori See Miski. Tema read tekitasid minus väikese armuvalukriisi, kuna pidin endale teadvustama fakti, et tuli minus on imeväike; iseenesestmõistetav kirg, millega oma elu elada ja tegemisi teha, on jäänud kuhugi keskkoolilõppu, kui tundsin, et olen kõikvõimas. Eks ma seda olen ka, mis mul muud üle jääb, aga seda teadmist ei kanna ma endaga kaasas. Ja sellest on kahju. Loomulikult peab kõik olema tasakaalus, nii nagu ka kirg ja mõistus. Üks ei tohi domineerida teise üle. Minul domineerib kahtlemata mõistus. Aga ma igatsen oma kirge. Sedasama, mida mulle näitas Emm. Sedasama, milleta Eleanoor elab üle oma igapäevad. Seesama kirg, millega mu ema teeb selgeks mu isale, et võti peaks jääma ööseks ukse ette:)
Ma ei otsi kunagi midagi. Võibolla ma natuke aitan asjade kulgemisele kaasa, ent peaasjalikult jään siiski ootama, et võimalused mind üles otsiks. Ja ma ei lähe kuhugi. Ma ei lähe ära.
Öö laotab säravaid tähti me ümber
kuu kiirgab hämarat valgust
Sind salaja õrnalt huultele suudlen
ja naudin imede algust
(E.)
18:28 0 comments
