Kuidas on võimalik, et terve elu muutub vaid ühe hommikuga? Kõik see, millest salamisi olen unistanud ja õiget hetke oodanud, leiab mind üles ühel hommikul. Mida ma nüüd peale hakkan või kuidas elu mind edasi kohtleb?
Aga ma usun, et hästi, sest mina kohtlen teda ju samamoodi suure austuse ja tänutundega.
When youre hungry, I will fill you up
When youre thirsty, drink out of my loving cup
When youre crying, Ill be the tears for you
Theres nothing that I wouldnt do for you
Bon Jovi "Diamond Ring" 12:15 0 comments
Praegu on see koht, kus minu tulevik on minu enda käes. Kas ma võtan vastu otsuse ja elada sellist elu, mis mulle meeldiks ja milleks ma võimeline olen või viskan pilgu maha ja teesklen, et kellegi teise unistusi realiseerida on ka täitsa tore?
Aga nagu keskpärasele inimesele kombeks, ignoreerin ma murettekitavaid teemasid ja keskendun sellele heale, mis praegu käega katsutav on. Niisiis unistan ma umbes iga 15 minuti tagant oma suvepuhkusest, kujutan ennast ette lennujaamas ja liivarannas, tagasi Eestis, varbad murul ja raamat nina ees. Ja kõige selle kõrvalt püüan päeva õhtusse saata, et puhkus juba varem saabuks ja ma saaks selle koolimaja veel vaiksemaks teha. Minu enda kontsaklõbina võrra. 12:41 0 comments
Sellest hoolimata olen taaskord inimestest inspireerunud. See on nii hea tunne, kui istud bussis, aknapoolsel istmel, kuulad oma lemmikmuusikat ja head ideed voolavad pähe nagu kuum dušš pärast sportimist. Oi kui hea.. Parem kui jalgpall, igatahes.
Nüüd on mul peas mõte olemas. Seeme on külvatud. Nüüd tuleb otsida tuult, vihma ja päikest, mis aitaksid taimel idaneda. Või siis mädaneda, kui on sitt seeme. Aga ma usun, et ei ole. Mu süda ütleb, et ei ole. Ja need inimesed, keda kahe päeva jooksul kohtasin, nemad inspireerisid. Lahe.
Krt, jube igav sissekanne. Minge lugege siis Susanit. Tema on selline trendikas ja ilus, kes suhtleb õigete inimestega, et piisavalt nähtav olla, aga tänu heale kirjaoskusele oskab luua piisavalt müstifikatsiooni enda ümber.
Kuulan hoopis Roisinit. Dear Miami ja Scarlet ribbon. 10:59 0 comments
Tobe on see, et mina ise olen ka muutunud selliseks blogijaks, kellel pole mitte midagi öelda. Ei saa ju olla, et kõik on öeldud, aga enam ei tihka. Ma olen endas minetanud (või vähemalt püüdlen selle poole) vingumise/virisemine/halamise. Unistan küll, aga need on nii salajased, et ei julge isegi unistada. Kardan, et äkki unistan nad liiga ära. Ja no see everyday elu, see tuleb ja läheb. Hommikul ärkad ja elu läheb edasi. Mis sellest ikka nii väga rääkida.
Aga äkki siin ongi kala? Et hommikul küll ärkad, aga enam ei märka, ehkki vanast harjumusest tundub, et märkan. Märkan mida? Detaile näiteks. Elu enda ümber. Pisiasju, mis on väärt märkamist ja äramärkimist. Aga millegipärast ma ei tee seda enam. Kuidagi olen jõudnud sellisesse heaolupunkti, kus naudingut enam ei ole. Ma ei naudi enam toitu, und ega seksi nii palju kui varem. Üks hetk ei ole enam nii hinnaline, kui varem. Mul ei ole vahet, kas ma olen Tallinnas või mere ääres metsade vahel, hing on sama rahutu ja rumal igal pool. Kui "kriisi" hiinakeelne hieroglüüf lahti seletada, siis pidada see tähendama kahte mõtet - "oht" ja "võimalus". Vanad hiinlased ei saanud ju eksida, eksole. Järelikult igasugune kriis nii minus kui maailmas on väljakutse arenguks, you bet. Mida teha aga siis, kui kriisi ei tule ega tule. Kui kõik on okei ja olemas. Armastust saab ja kõht on ka täis. Tervis on korras ja ilmad on päris okeid. Mida ma siis teen, et paremaks saada?
Või on tegemist järjekordse pseudoprobleemiga, et oma "lugejatele" mitte pettumust valmistada? 10:35 2 comments
Kui ma vaatan maailmas ringi, loen raamatuid või kuulan inimesi, siis olen alati tundnud, et ma olen liiga aeglane. Mind paeluvad põhjalikud inimesed, kes viitsivad asjadesse süveneda ja neid analüüsida. Mulle meeldib olla üksinda ja olla hetkes. Ma pole kunagi olnud läbipõlemise äärel, sest minu keha, hing ja intellekt ei ole selleks võimelised. Ma armastan ennast liiga palju, et end sel moel katki teha.
Ma vihkan hilinemist ja kiirustamist. Ma ei saa teha mitut asja korraga, sest kompuuter mu juuste all jookseb siis kokku. Mulle meeldib võtta aega, et tegeleda enda füüsise ja vaimuga. Mulle meeldib aeg. Aeg on mu hea sõber.
Kuni viimase ajani arvasin, et minu eluviis on minu õnnetus. Mulle tundus, et ma ei ole ehk piisavalt kiire või januline. Sotsiaalne surve torkis tagant, et käia läbi ettenähtud etapid ja saavutada mulle ette kirjutatud eesmärgid. Ma süüdistasin selles oma tähemärki, kuid elasin edasi. Sellisena nagu mind on loodud.
Ja alles nüüd ma mõistan, milline suur eelis see on. Ma ei taha endale peale karmavõlga, aga jumala eest - ma olen targem kui enamus inimesi, kes minuga ühte õhku hingavad. 13:59 0 comments
Mis ei jätnud kahtlustki, et tegemist on suurepärase plaaniga...
Ehk siis minu tavaline tööpäev.
Kui minu teised tavalised tööpäevad algaksid samamoodi nagu viimased kaks, võiksin ma vabalt suve lõpuks mõne fitness-võistluse kinni panna. Tassida hunnikute viisi lõputöid punktist A, punkti B ja punkti C, annab igaks hommikuks mõnusa toonuse. Lisaks veel mõned lämmatavalt palavad koridorid ja paar lonksu vett, et hääl kurku kinni ei jääks.
Suvi on kohal! 09:39 0 comments
Ja mulle ei meeldi, et iga päev valatakse mind üle võõra murega. Kui saaks elada nii, et ma filtreeriks ära ja laseks endani ainult selle hea ja toreda, mis inimestes on? Tegelikult see ongi vist see, millele pühenduma pean - oskusele ennast nende eest kaitsta. Kuulata nad ära, noogutada ja unustada. 11:35 0 comments
