Ma olen parandamatu nautleja. See on ühtlasi nii minu õnn kui ka minu õnnetus. Õnnetusest ma rääkida ei taha, küll aga õnnest.
Kui ma vaatan maailmas ringi, loen raamatuid või kuulan inimesi, siis olen alati tundnud, et ma olen liiga aeglane. Mind paeluvad põhjalikud inimesed, kes viitsivad asjadesse süveneda ja neid analüüsida. Mulle meeldib olla üksinda ja olla hetkes. Ma pole kunagi olnud läbipõlemise äärel, sest minu keha, hing ja intellekt ei ole selleks võimelised. Ma armastan ennast liiga palju, et end sel moel katki teha.
Ma vihkan hilinemist ja kiirustamist. Ma ei saa teha mitut asja korraga, sest kompuuter mu juuste all jookseb siis kokku. Mulle meeldib võtta aega, et tegeleda enda füüsise ja vaimuga. Mulle meeldib aeg. Aeg on mu hea sõber.
Kuni viimase ajani arvasin, et minu eluviis on minu õnnetus. Mulle tundus, et ma ei ole ehk piisavalt kiire või januline. Sotsiaalne surve torkis tagant, et käia läbi ettenähtud etapid ja saavutada mulle ette kirjutatud eesmärgid. Ma süüdistasin selles oma tähemärki, kuid elasin edasi. Sellisena nagu mind on loodud.
Ja alles nüüd ma mõistan, milline suur eelis see on. Ma ei taha endale peale karmavõlga, aga jumala eest - ma olen targem kui enamus inimesi, kes minuga ühte õhku hingavad. 13:59 0 comments
