reede, november 24, 2006  

Ma ei ole teab, mis ajast leidnud põhjust oma vanas arvutis tuhlata. Nüüd, pärast vajaduse tekkimist, leidsin terve hunniku muusikat, kirjatükke ja muud piinlikku, mis kunagi mulle nii olulised olid. See on see sama tunne, kui oma lapsepõlve kirjandeid või veel hullem, päevikut lugeda. Aga omamoodi on see fun. Ja mõned lood siiani väga head...

I can feel so unsexy for someone so beautiful
So unloved for someone so fine
I can feel so boring for someone so interesting
So ignorant for someone of sound mind

Miks on nii, et mõnikord mehed ei kutsu sind kuskile kaasa ja kui sellest teema tekib, siis nad ütlevad, et "aga ma mõtlesin, et sa pead tööd tegema" või veel hullem, et "ma arvasin, et sa ei taha tulla.." Aru ma ei saa, sest kutsuda võib ju ikka. See on mingisugune meeste värk, millest mina, naine, aru ei saa. Ja küllap ei saa mehed ka minust aru, kui ma neid sellepärast torkima hakkan, et nad mind kuskile kaasa ei kutsunud. Minu siiras loogika ütleb, et kui sind ei kutsuta, siis järelikult ei ole sa kutsutud. Lihtne ja loogiline, eksole. Aga minu suureks üllatuseks see alati meeste puhul nii ei ole. Nad lihtsalt ei tule selle peale, et sulle mainida, et oled kutsutud. Ja nii kutsud sa ennast mehe vanemate juurde, sõprade juurde sauna, kinno ja lõunale. Pole ime, et süda valutab, sest ega ma ju ei tea, kas ma ikka olin kutsutud..:)

Kui tagasi maa peale tulla, siis sain ühendust oma arvatava bakatöö juhendajaga. Tsiteerin: "Anna teada, kas nii nõudlik juhendaja Sulle sobib; kui ei, siis ma ei võta seda sugugi mitte isiklikult."

Loomulikult tahan ma oma lõputöö teha maksimaalselt hästi. Aga kas see tähendab, ma ei saagi enam puhata ja mängida? 11:12 2 comments

pühapäev, november 19, 2006  

Ma ei ole ammu enam siia kirjutanud. 13 päeva on minu jaoks päris pikk aeg:) Ja kui aus olla, siis võiksin vabalt ka terve pika kuu välja venitada. See on naljakas, kuidas ma alates suve lõpust olen elanud justkui kahes ajas korraga: see, mis on praegu ja see, mis oli täpselt aasta tagasi. Ma nagu igatseksin seda endaga olemise aega, kui nii mõnigi asi paika loksus. Aga ma mitte mingil juhul ei tahaks seda aega tagasi. Justkui õrritan iseend. Vahetult enne jõule saab see "kaksikelu" mul otsa.

Nüüd natuke reaalsemate asjade juurde. Rain mõtles kolida oma pildid Flickrist üle Nagisse. Mina olen Nagis olnud juba päris selle algusest peale ja nii mõnedki korrad pilte ka paberile teha lasknud. Aga ma käin Nagi keskkonnas ainult siis, kui on vaja uusi pilte laadida või tellida, mitte niisama "hängimas", nagu vist oli osaliselt tegijate mõte?
Naljakas on aga see, kuidas see piltide tellimise mitte-elektrooniline pool hästi ei suju. Olen alati tellinud need Tartu Kaubamajas asuvasse Photo Pointi ja iga kord, kui neile järgi lähen, vaatab noor klienditeenindaja mulle suurte silmadega otsa ja läheb siis kolleegide käest aru pärima, et keegi Maarja Smsky tahab kuskilt Nagist mingeid pilte. Aga viimane kord, mis võis olla ca nädal aega tagasi, tabas mind üllatus. Pärast seda, kui teadmatuses olev neiu oli kõik pildid läbi lapanud ja minu nime mitte leidnud, hõikas teine neiu juba eemalt: "Kas Nagi pildid, jah?" Saanud vastuseks minu "jah'i", ulatas ta mulle laia naeratusega minu tellitud paki ja ütles: "Te olete ainuke, kes Nagist pilte tellib".

Tundsin end hetkeks tähtsana. Aga siis tekkis küsimus, et miks ma olen ainus?

Ja ma mitte ei saa üle oma Werneri-antipaatiast. Tegelikult olen ma seal ühe korra nii söönud, et kõik oli okei. Aga päris mitu korda ei ole okei olnud. Ja eile, kui ma kl 815 hommikul läksin lihapirukaid ostma ja sealt alles 825 tulema sain, olin maruvihane. Kui klienditeenindajal on nii palju nahaalsust, et panna kliente 20 minutit pirukajärjekorras ootama, ise flegmaatiliselt piima ja pudeliavajat otsides ja veel flegmaatilisemalt lattesid tehes, siis ajab ikka närvi küll.

Nüüd sa kindlasti mõtled, et miks ma siis ootasin 20 minutit seal järjekorras? No aga sellepärast, et ma arvasin, et ta teeb veel selle ja selle asja ära ja siis ma juba saan oma pirukad kätte. Ja kui sa oled 15 minutit juba sabas seisnud ja sinu ees ja taga seisvad inimesed on seal ka 15 minutit seisnud ja te olete juba justkui omavahel tuttavad, siis on imelik ära minna. Mis sa arvad, kas ma lähen nüüd hommikuti saiakesi ostma Wernerisse või PereLeiba?

Tegelikult olen ma õnnelik. Need tühised asjad tekitavad kõneainet, aga need ka kaovad sama kiiresti. Mul on mu hingerahu ja öösel näen und valgest taltsutatud hiirest.. 12:50 2 comments

esmaspäev, november 06, 2006  

Eile käisin Borati filmi vaatamas. Ei mäleta, millal viimati kinos oleks täismaja olnud. Õhus oli tunda elektrit ja elevust, sest filmi üle on ju nii palju kära olnud. Kuna olin treilerit näinud, siis oli mul olemas mingisugune ettekujutus filmist, kuid kui aus olla, siis mingit orgastilist elamust ma ei saanud. Tõepoolest, naljakaid kohti oli palju, aga mind häirisid need jõmmid, kes selja taga naerda möirgasid, kui mõni seksistlik nali läbi käis. Võibolla ootasin ma midagi veel geniaalsemat, ma ei tea. Sellised üles haibitud asjad tavaliselt ei suudagi eriti ootusi ületada, sest need on lihtsalt nii kõrgeks aetud.

Sa muidugi vaata see film ära, sest see on midagi uut. Aga äkki ootad kuni see dvd-le tuleb ja siis saad kodus koos sõpradega seda vaadata. Siis on ehk elamus suurem. Minul ehk oleks olnud...

Kui ma tahan, et ta mulle midagi ilusat ütleks, siis ta ütleb alati "lumi". Sest lumi on ju ilus. Ja täna on lund nii palju, et mine või lõhki. Kuidas ma sellise lumega üle Toomemäe saan? 14:01 0 comments

laupäev, november 04, 2006  

Nii õudne, kui lähedalt surm viimastel aastatel minust mööda on läinud. Ma pean silmas inimesi, kes kaovad või kelle lähedased kaovad. Varem oli surm seotud rohkem sellega, et elu aeg sai otsa neil, kes olid juba vanad. Kuid üha enam saab elu aeg otsa noorematel. Juba teist nädalavahetust järjest on meie koduseid sünnipäevi varjutanud asjaolu, et kellegi ema saab surma või jäävad sugulased sellepärast kaks tundi hiljaks, et abistasid õnnetusse sattunud näitlejaid. Mis oleks kui neil poleks õnnestunud eesolevatest autodest mööda sõita?

Kuidagi kass on. Et mismõttesnagu? Vahin lolli näoga telekast uudiseid ja mõtlen, et mismõttesnagu? Või veel hullem, et misoleksiiskui?

Oeh.. surm on elu osa, jah. Aga surm on see, mis teeb elu maitse hapuks. Veikost on kaks ja pool aastat möödas. Ta pilt on mul seinal, aga ma ei mõtle temast ehk nii palju kui võiks. See eest olen väga hakanud austama ja hindama tema venda. Ja õde. Ja ema. Ja isa. Ja nende kodu. Ja nende rahu.

Et läheks teki alla, teeks oma tobedat ristsõna ja paneks peale kodusolemise-ja-igatsuse-magusvalusa-muusika?

Elujanu. 23:31 0 comments