Nii õudne, kui lähedalt surm viimastel aastatel minust mööda on läinud. Ma pean silmas inimesi, kes kaovad või kelle lähedased kaovad. Varem oli surm seotud rohkem sellega, et elu aeg sai otsa neil, kes olid juba vanad. Kuid üha enam saab elu aeg otsa noorematel. Juba teist nädalavahetust järjest on meie koduseid sünnipäevi varjutanud asjaolu, et kellegi ema saab surma või jäävad sugulased sellepärast kaks tundi hiljaks, et abistasid õnnetusse sattunud näitlejaid. Mis oleks kui neil poleks õnnestunud eesolevatest autodest mööda sõita?
Kuidagi kass on. Et mismõttesnagu? Vahin lolli näoga telekast uudiseid ja mõtlen, et mismõttesnagu? Või veel hullem, et misoleksiiskui?
Oeh.. surm on elu osa, jah. Aga surm on see, mis teeb elu maitse hapuks. Veikost on kaks ja pool aastat möödas. Ta pilt on mul seinal, aga ma ei mõtle temast ehk nii palju kui võiks. See eest olen väga hakanud austama ja hindama tema venda. Ja õde. Ja ema. Ja isa. Ja nende kodu. Ja nende rahu.
Et läheks teki alla, teeks oma tobedat ristsõna ja paneks peale kodusolemise-ja-igatsuse-magusvalusa-muusika?
Elujanu. 23:31 0 comments
