laupäev, jaanuar 31, 2004  

See on nii vahva, kui sa avastad, kuidas vanad kallimad on ajaga muutunud. Sa ei nakatu enam nende naerust, neid kõrvalt jälgides ei kujuta sa end enam neid suudlemas, sa ei viitsi näha vaeva, et neid kogemata riivata ja nende lõhn ei tekita sinus enam joovastust. Ja siis sa avastad, et mitte nemad pole muutunud - sina oled.

Vaatasin hommikul aknast välja ja mõtlesin, et küll tore. Katuselt tuiskas lund alla (mamps teadis öelda, et see tähendab peatset lörtsi), mu koer hüppas õues üles-alla nagu must koeramoodi jänes, päike sillerdas ning pimestas lume pealt vastu. Üks hetk minu jaoks oli idülliline. Aeg-ajalt seda minuga ikka juhtub. Ja just see on kipa, et need asjad, mis mind aeg-ajalt härduma panevad, on need kõikse püsivamad asjad mu elus. Mööduvad nähud ja inimesed võivad ka olla toredad, aga nad ei konkureeri mu kodu, pere ja mu minaga.

Ma olen alati arvanud, et mul on suur empaatiavõime. Aga viimase paari aasta jooksul on teinud selliseid tükke, kus pole empaatiast haisugi. No ja eile konfronteeriti mind teise inimese hirmudega. Ma tõepoolest üritasin temaga koos neile mingitki lahendust leida. Selle peale saadeti mind pikalt. Ja kui ma teda oma teravate sõnadega näpistasin ja end kokku võtta palusin, lahkuti seljaga minu poole. Mu kõnedele ei vastatud, mind näha ei tahetud. Miks? Sest ma julgesin tõsta häält inimese peale, kes arvab, et keegi temast ei hooli. Ma tean, ma pole õppinud psühholoog. Ehk pole mul ka empaatiavõimet. Aga see ei anna talle õigust tahta, et ma päevast päeva oleks valmis tema jaoks olemas olema, ehkki ta ei taha kuuldagi, mis mul öelda on. Tunnen, et mu otsaesine on juba verine ja seinas krohv pudenenud... Kehtib retsiprooksuse reegel (kui ma annan, siis on paratamatult vaja ka midagi tagasi saada). Aga kui ta imeb must mahlad välja nagu ämblik, siis andke andeks - ma tõstan käed. Ise, ise peab tahtma parandada!!

18:27 0 comments

neljapäev, jaanuar 29, 2004  

Blogimine läheb järjest raskemaks - kirjutada asju enda seest nii, et need, kellele see mõeldud pole, asjast aru ei saaks. Ja need, kellele tekst suunatud on, täpselt mõistaks, mida öelda tahan. Aga omamoodi on see intrigeeriv ja hea.

Mul on raskusi pühendumisega. See tekitab kellegi ees süümekaid, aga õigustan end sellega, et mul on terve elu ees. Ma ei leia, et see oleks mul patoloogiline aps, pigem ea ja keskkonnaga kaasnev nähtus. Või on asi selles, et ükski inimene ei domineeri nii, et võtab jalust nõrgaks? Või, kas ongi üldse õige olla kellessegi liiga palju kiindunud? Kas ei tekita see siis teises ahistatuse tunnet? Ma ei taha nõustuda väitega, et suhtes on alati üks pool rohkem armunud kui teine. Sellisel juhul tahaks igaüks olla ju see armunum pool, sest miks peaks keegi tahtma olla pidevalt kellegi objekt? Ma nii väga tahaks pugeda kellegi südamesse, kes oleks sellel alal osav, et seal siis pisut ringi vaadata ja erinevaid võtteid omandada. Kas on minust õige eelistada probleemiga mitte tegeleda?

Ma sain ema käest täna pisut nahutada. Niivõrd-kuivõrd see tema poolt üldse võimalik on. Ta soovitas mulle mitte ära harjuda sellise elustiiliga, mida praegu harrastan. Ma lubasin täna õhtul kodus olla:)

Mõtlen, et mõnikord näen selliseid inimesi, kellelt ei saa pilku ära. Mees või naine, vahet pole. Lihtsalt vaatan ja õgin neid silmadega. Kui vaid saaks katsuda seda asja, mis mind siis neis köidab. Mis mateeria vorm see küll olla võiks? 21:31 0 comments

 

Vahelduseks on päris värskendav elada hoopis teises ajarütmis kui ülejäänud maailm. Näiteks minna hommikul koju siis, kui kojamehed juba oma tööd teevad. Hommikul ärgata hoopis pärastlõunal. Neljapäevane ajalehemass on ka aukartustäratav; selle ühe jutiga läbi lugemine veelgi tõsisem töö. Minul võttis see täna paar tunnikest. "Hommikusöök" lõpeb seega vahetult enne kella nelja. Tuba tõmbub vaikselt tumedaks. Kardinad kisuvad varsti end akende ette. Pea hakkab selginema, mõte on klaar, õhtune tegevusplaan ootab fikseerimist.. Värskendav.

Ma nägin oma õde klubis. Üle pika aja. See oli samuti värskendav. Ta ei olnudki nagu õde. Õeluse puhul kehtibki reegel, et mida vähem näed, seda paremini saad läbi temaga. See on nii vana reegel, et ma ei imestaks, kui sellest Piibliski kirjutatud oleks. Reeglina distants eraldab, meid lähendab. Õeluse võlud.

D'Angelo "Cruisin"
16:41 0 comments

teisipäev, jaanuar 27, 2004  

Mulle meeldivad fanaatikud. Need, kellel on see üks element nende elus, milleta nad ei oleks need, kes nad on. Tunnen tantsufanaatikuid, kes hingavad ja elavad sellest. Tunnen fotofanatte, kellel silmadeks on objektiivid. Tunnen jalgpallihulle, raamatunarkomaane ja muusikamaniakke. Neis on see eriline säde, mis mind nendest omakorda vaimustuma paneb. Jäin mõtlema, et mis minu patarei olla võiks. Ei ole ühte ja ainumast asja, mis mind pöördesse viiks. Pigem on neid rohkem ja nad kerkivad esile erinevates olukordades. Aga üle kõige armastan ma inimesi. Äkki nemad ongi mu aku?

Kui ma siin ennist mainisin, et mu hing on nagu võbisev leheke, siis ega see nüüd päris üks-üheselt mõistetav ka ei peaks olema. Mulle tundub, et muutun ajapikku ükskõiksemaks. Vähemalt ma ise tahaks seda. Ma ei viitsi enam hoolida. Kui tuleks keegi super-hüper-mega-giga inimene, kes mõjuks mulle nagu R. Karinile:), siis ehk viitsiks hoolida ka. Aga ofkoorss, täna on teisipäev, ma olen magamata ja imelik, kolmapäeval ma võibolla tahan juba kellegi nime päriseks endale. Who knows, selline käkerdis ma juba olen - labiilselt psühhedeelne puberteetika-haige.

Mis ma muidugi enda õnnistuseks avastasin, on see, et minu maailmatumalt sügav teooria oma sadadest minapiltidest ja erinevate mina-maskide kandmisest, mida ma vastavalt keskkonnale vahetan, on ammuilma teada värk ja sotsioloogide ning psühholoogide poolt teaduslikult tõestatud teooria inimgruppidest ja nende liikmetest. Inimesed ONGI erinevas kontekstis (nt. kodus, koolis, poes, reisil, üksi olles, armsamaga olles, sõpradega olles jne jne) erinevad. That's the way things are! Ja mina veetsin suurema osa oma arenemiseast vaevates oma pead küsimusega "on see normaalne?". Jah Ma, on küll normaalne. Sa ei ole põrunud:)!!

Robbie Williams - I will talk, Hollywood will listen

18:38 0 comments

esmaspäev, jaanuar 26, 2004  

Ma olen palju pahandust teinud. Sellist südamlikku pättust. Ja nüüd on mul hing üks hädine võbelev leheke, mida võib õrnalt puhudes ümber lükata ja veelgi hädisemaks teha. Järjekordselt olen ma endas pettunud. Järjekordselt adun, et need on need mind ümbritsevad inimesed, kes mind teevad. Peegliefekt. Mulle ei meeldiks lahata oma läbikukkumisi, oma altvedamisi ja oma nõrkust. Tahaksin mõelda, et see on mööduv nähtus, ajutine ebastabiilsus minu mentaliteedis. Ehk ongi.
Igatahes andis kool mulle kaks nädalat puhkamiseks. Nüüd võin ma ilma süütundeta magada kella keskpäevani ja lugeda piiramatus koguses raamatuid. Vaadata ära kõik vaatamata filmid ja passida raamatukogus nii, et midagi õppida vaja pole. Näiteks istuda ühele diivanile koridori nurgas, vaadata inimesi ja mõelda, miks seal nii vähe ilusaid inimesi liigub. Minu enda ümber on tekkinud palju uusi inimesi. Nii mõnedki neist on mulle endale üllatuseks muutunud tähtsateks. Üheaegselt jagan ennast kolme olulise inimesega, kes kõik erinevad üksteisest nagu Maa ja Kuu. Ja mina olen see rakett, kes peab olema ettevaatlik, et end mitte ribadeks lasta tõmmata. Inimesed, andke mulle aega kasvada suureks!

Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen edev narr. Mulle meeldib olla objekt. Ja mulle meeldib meeldida - sellest me juba rääkisime. Ja ma olen esteet. Seda ütles ka KK, kui sai teada, et mul on punased siidilinad:) Sellest ka need pildid. Kui satute nägema neid ühe pesupoe seina peal...

KK pritsis mind eile öösel kell kolm hapukurgiveega. Me oleme nii erinevatel lainetel, et kumbki teineteist ei mõista. Ja ometi ei saa kuidagi teistmoodi, kui...

Tudengielu - võõrad korterid, pitsad ja valusad hommikud. 16:38 0 comments

neljapäev, jaanuar 22, 2004  

Mu naabrimehel on tibukollased dressipüksid, millel on punane ja sinine triip külje peal. Miks ma seda tean? Sest ma vaatan teda praegu. Oma suurest aknast, absoluutselt süüdimatult. Ma mõtlen, et sellised peaksidki kõik naabrimehed olema. Teine naaber on mul selline suure kõhuga usin töömees. Ikka tõsine Naabrimees, kes papsiga aeg-ajalt üle aia juttu ajab ja kõhtu sügab. Minu issi on vastupidiselt aga selline kleenuke ja tõmmu vunts. Suhteliselt vähe viitsib aias jamada. Kui üldse, siis ainult suvel muru niites või garaazhis nokitsedes. Tegelikult ei tahtnud ma papsist üldse rääkida. Tahtsin rääkida sellest, mis südamel on. Aga hetk tagasi avastasin, et see mõte pole veel küps. Täitsa toores alles. Ja mitu jama on vaja enne ära lahendada, kui saan selle mustal-kollasel kirja panna.

Neljapäev, külm, suhkrubeebid, raamatukogu... 14:07 0 comments

pühapäev, jaanuar 18, 2004  

Tartus on üks special koht. See on keset linna, natuke kõrgemal kui kõik muu. Sa lähed sinna oma hea kaaslase ja sooja autoga ning vaatad, kuidas teised teist mööda vuhisevad. Nad isegi ei tea, et te seal olete. Tartu vilgutab oma mitmevärvilisi silmi - kaarsild, teater, kasiino kirevad värvid ja kirikute õndsad tipud. Nad kõik on segamini sinu ees ja püüavad end sulle meelde jätta. Võid kuulda, kuidas linn elab - ka öösel.
Selliseid kohti on veel. Selle uue silla all. Võid minna selle peale ja vaadata nii kaugele, kui silm seletab. Võibolla on seal kaks vene tibi, kellel on mustad mantlid ja kõrged kontsad. Nad on silla kõige kesksemas kohas ja naeravad. Sa küll näed neid, aga ei tee välja. Sul on külm, aga tõmbad salli ninani, käed pistad taskusse ja nii on soe.
Veel võid sa minna Ihastesse. Lugeda naljakate tänavate nimesid, vaadata neid totraid-erilisi maju, kiigata sisse akendest ja mõelda, et tahaks olla oma väikese perega soojas toas kamina ees, nii et muremõtteid poleks. Sa tead, et see ei tule nii pea, kui üldse, aga sa mõtled ikkagi. Sa võid seal ära eksida, aga see ei ole probleem, sest kõik teed viivad Rooma.
Sa võid sõita vangla juurde ja rääkida Talle sellest, mis tunne oli seal olla, nendega juttu rääkida, nende maailma näha ja neid imepisikesi kambreid, mis olid puhtamad, kui ükskõik kelle kodu.
Ja sa võid jätta temaga hüvasti, nii et ta võtab su käest ja suudleb sind õrnalt sinu suu paremasse nurka. Lihtsalt sellepärast, et sa olemas oled. 12:30 0 comments

laupäev, jaanuar 17, 2004  

Mul on klapid peas. Aga üks ei tööta. Selline tunne on, nagu oleks ma kurt. Või istuks keegi ühe kõrva peal, nii et helid minu sisse ei jõua ja võnkumist ei teki. See on paha tunne. Poolik. Ja kõigele lisaks kuulen ma seda mulinat, mis telekas produtseeritakse. Ei saa olla omas maailmas, oma totra muusika ja maailmavalumõtetega.
Tegelikult valu täna ei ole. Selle kõige valusamas mõttes. Küll aga on valu minna Ilusa Poisiga kinno. Või siis sinna, kuhu me veel ei tea, et läheme. Mul on valu unustada sess ja kool ja paberid ja markerite jutid ja graafikud ja mittemõistmine.
Üks valu on veel - mulle meeldivad mehed. Kõik need, kes mulle meeldivad. Mulle meeldib meeldida. Aga mulle ei meeldi haiget teha. Mulle meeldib minna liiga lähedale. Mulle ei meeldi alt ära hüpata. Mulle meeldib näha, et ma meeldin. Mulle ei meeldi põdeda, sellepärast, et meeldin. Ja nii ongi kõik tasakaalus ja ma lähen ja teen seda edasi.

Ma nüüd siis lähen.. 19:40 0 comments

neljapäev, jaanuar 15, 2004  

Ta:vi on see vend, kelle juurde ma halama lähen, kui mul mõni rahvamajanduse eksam tulekul on. Ja selle fenomeni ainus ratsionaalne põhjendus on fakt, et ta on lõpetanud SSE Riga majanduskooli ja nüüd TÜs magistrit teeb. Ma tean küll, ta on Nendega kambas. Ja sellepärast ma teda oma majandusagoonias valutangi. Enivei, ma jagasin 13x15 lehekülge kõige jaburamat teksti kolme päeva peale nii ära, et ma ennast ribadeks ei õpiks + üks oi-kui-valus päev raamatukogus, kus ma pean "sõpra panema" graafikute, valemite ja muu tohuvapohuga. Isegi õigusteaduse eksam ei olnud nii käre. Seda oli siiski huvitav lugeda. Ja sotsioloogia läks päris hästi. Ja ettevõttemajandus on mul viis aastat kodus ema kehastuses oma lugusid rääkinud, nii et ettevõtte mikrokliima ja muu crap on juba üsna klaar. Aga see va rahvamajandus on üks asi, mida ma ka vaenlasele ei soovitaks. Ehkki mul need puuduvad. Ma armastan ju kõiki. Väljaarvatud rahvamajandust ja mikroökonoomikat, my friends! 18:45 0 comments

 

Ma mäletan ühte lumist söögivahetundi keskas, kui minu ja Kair. suhteliselt tasakaalukas ja meeldivapoolne vestlus lõppes sellega, et ta tõusis püsti, läks näost punaseks ja süüdistas mind selles, et ma alati püüan olla ideaalne. Kui ma õigesti mäletan, siis minu arust sülgas ta tuld ka. Nii vihane oli. Aga asi, millest ma õieti siiani aru pole saanud, on see, et mis selles siis valesti on. Asi ei ole "ideaalne" olemises, pigem tahtmises iga päev olla parem kui eile. Sõna "parem" väärtus on aga äärmiselt subjektiivne. Aga mis siis sellest??? Kas ei ole siis loogiline, et ma üritan iga päeva teha õigeid otsuseid, jätta endast õiget muljet ja tahta olla meelepärane õigetele inimestele? Võtmesõnaks ongi antud juhul "õige", sest "valedest" ei ole kasu. Aga miks Kair. selles mind süüdistas küll? Tema rabas oma kiire mõtlemise ja numbrite armastusega, mina pole eladeski nendega hästi läbi saanud. Igaühel oma. Milleks siis tahta omada asju, mida ei ole ega tule. Leian endale teise väljundi ja olen sellega rahul. Ta oli niigi väga paljudes asjades must parem, aga ma ei mäleta, et oleksin sellest endale suuremat numbrit teinud. Miks ta siis samaga ei suutnud vastata?
15:29 0 comments

teisipäev, jaanuar 13, 2004  

Ei, tegelt. See oli vaid killuke mu pikast päevast. Tõepoolest pikast. Täna ma ujusin hommikuvalguse Tartu linna kohale. Ja olen üritanud päev otsa tubli olla. Kell on 2235 ja ma olen ikka veel raamatukogus. Klapid peas, istusin, kiigutasin jalga, õõtsutasin keha, näppisin juukseid ja üritasin selgeks teha, mis vahe on funktsionalismil, konfliktiteoorial ja interaktsionismil. Ja mis vennad need Weber, Durkheim ja Marx õieti olid. Nüüd andsin alla ja mõtlen, et kui koju jõuan, siis hakkan õppima. S*****i, ma tean. Aga ma mõtlen ikka nii. Siis oleks ju eriti hull, kui ma enam nii ei mõtleks kaa. Eks näis.
Nüüd on mul jälle käes siis see koht, kus ma elan vaid mingi tuleva hetke nimel. Praegu on selleks siis reede, 23. jaanuar, mil mul on viimane eksam ja ma saan minna mampsi poodi ja endale kõikse ilusama pesu välja valida, et siis.. Ei, ei. Seda ma räägin alles siis, kui asi valmis on. Seda nimelt, mis ma selle kena pesuga peale hakkan. Endale ma seda ei saa. Arvatavasti:P
Mamps on mul üldse üks tore tädi. Ta on kena ja kõik, aga minu arust võiks ta sealt töölt ära tulla ja elama hakata.

Eino-eino. Ööraamatukogu. Kena, kena. Aga nii palju, kui ma üle õla kiikan - mitte üks student ei tee õppimisasja. Las ma vaatan - äkää. Jutukad ja muu pahn lahti kõigil. Ma ise samasugune.

Kummitab:
I'm too lost in you
Caught in you
Lost in everything about you
So deep, I can't sleep
22:44 0 comments

 

Jippikajee! Mu isetehtud-kaunikene lugu läkski trükki ja ilutseb nüüd värviliste kaante vahel poelettidel. Minu jaoks on see veel avastamata maa ja pildi asemel oma nime ajakirjas nägemine on äraütlemata põnev. Vähemalt esimene kord küll:P

Seda tahtsingi teiega jagada!

Vanity fair in da house! 19:15 0 comments

pühapäev, jaanuar 11, 2004  

Täna ma nutan ilu pärast. Iseenda ilu ja ilutuse pärast. Mulle on öeldud, et ma olen ilus, et mu huuli lihtsalt peab suudlema. Mu alasti keha on jäädvustatud fotole ning imetletud. Mõnikord on mu juuksed olnud kellegi jaoks kaunid. Aga mõnikord on nad olnud ka kellegi naerualused. Mu tagumik on mõnikord kellelegi ette jäänud. Ja mu nina olla liiga suur. Ja need rinnad, mis kunagi kellelegi "ette ei jää". Aga mitte sellepärast ma ei nuta. Sest see, mis mul on, kuulub kõigile. Ja see, mida mul ei ole, vaid väljavalitutele. Mida nad mind vaadates näevad ja mida ei näe? Iluvalu pärast nutan..

Pisarad on eriti soolased, kui neid nutta kellegi pärast, selle sama kellegi õlal. Ja kui ta siis paneb oma käe mu juustesse ja naerab... Ma ei teadnud, et ka mõnda nukrat hetke võib jääda igatsema. Nüüd tean.
14:09 0 comments

neljapäev, jaanuar 08, 2004  

the Ma olen varbaotsteni väsinud ja maailma poolt läbitõmmatud, aga ma lihtsalt ei saa veel magama minna - 15 minuti pärast algab TV1000-st "Seks ja linn":) Selle vaatamine on minu jaoks umbes sama fetish kui "Sõbrad". On juhtunud sedagi, et enne viimase algust, siis kui veel reklaam käib, mina juba itsitan ja kujutan ette, kui chill pool tundi mind ees ootab. Ja siis ma peatan 30 minutiks hingamise, et jälgida iga liigutust, iga näoilmet, originaalkeele sõnademängu jne. Marikal on terve arvuti täis osasid, lausa esimeset peale. Pole kahtlustki, et need on tal ka kõik läbi "töötatud". Igatahes jah - uni võib oodata, sest osad 67-69 on tulemas ja kaks tundi ka.

Aga vähemalt üks fetish on mul veel. Õigemini - kas saab just öelda, et fetish, kui tegemist on mehega. Nimelt, ma leian, et isegi nii noore inimese, kui mina, süda ei pruugi vastu panna sellistele ehmatustele, nagu Auras Hannes Kaljujärvega kokkujooksmine. See mees on lihtsalt nii minu maitse nagu külmad maasikad ja pistaatsiapähklid. Mul ükskõik, et ta näitleja on - mees on mees on mees.

Tänane päev ei ole olnud just paremate killast. Alustuseks see, et ma pidin ärkama ennekuulmatu kell kuus hommikul. Seejärel padjase näo ja magamata peaga kannatama ära õigusteaduse /¤¤*#%*¤#/ eksami. Järgmisena aduma stendilt, et üks teatud õppejõud on mulle tõrva kõrva määrinud. Ta on mulle nii vastumeelne, et ma tahaks temaga lausa irl juttu vesta. Täitsa kreisi, kuidas mõned inimesed on lihtsalt nii antipaatsed. Ei ole võimalik. Aga on.
See-eest õhtu L. hirmkallis poissmehekorteris oli õdus. Selline aknast väljavaatamis-, juturääkimis-, teejoomis- ja kaisutamisõhtu. Ma ütlen teile, mul oleks justkui ühe asemel kaks venda. Life is okay.

Mis need sõnad olidki, mis mind sõidul kummitasid...

Baby, You're going home.
You're going home with me tonight.

Homme on reede. On Laura-päev ja K-õhtu. On nädala viies päev ja hommikul-kaua-magan-päev.

Psst! Üks loll vanaätt näitas mulle täna rusikat, kui ma talle kogemata "ette sõitsin":P Ohh maailmavalu, mis mind siis valdas. Ja mudugi puna põskedel ja häbi palgel. Chill baby, you're coming home with me tonight! 23:01 0 comments

teisipäev, jaanuar 06, 2004  

Peaks oma telefoni sisu kuhugi kindlamasse kohta ümberkirjutama. See oleks ju traagika, kui kõik mu teatud ja teadmatud numbrilised koos telefoniga igavikku kaovad. Või siis mõne huligaani tasku. Kas ma pole mitte ettenägelik? Samas - liiga ettenägelik ka ei tasu olla, sest muidu kaotangi ära. Teate ju küll. Ei taha ära sõnuda. Aga ikkagi peaks kirjutama. Paberkandjale või siis arvutisse toksima. Iseenesest oleks see tore tegevus. Selle võtan endale kunagi päevakavva.

Seesama mõte on ikka veel mu sees seedimisel. Et kuivõrd inimesed liiga palju põevad ja liiga vähe naudivad. Ja kuivõrd ma petan ennast sellega, et eelistan sensibility'le sense'i. Aga kuna käesoleval ajahetkel ei jätku mul muuks aega kui psüühikahäiretele ja kriminaalõiguse ajaloole, siis lükkan sellegi asja lähitulevikku. Aga tahan ikkagi sotti saada sest. See on kindel plaan. Võtan endale päevakavva.

Kes need lollid üldse on, kes mu blogi loevad?

Love,
Malanje 00:52 0 comments

esmaspäev, jaanuar 05, 2004  

Varahommik on, aga ma mõtlen ikka neid samu mõtteid. Ehkki nad ütlevad, et hommik on õhtust targem. Ma ei tea. Pean veel mõtlema. Mõtlen seda, et kui keegi on selline nagu ma ise tahaks olla, siis ma ei usu, et ta on. Mulle tundub ta phoney. A mis kuradi pärast see nii on?

Off to raamatukogu. Off to the world of knowledge and competition. Off to the world I like to hide in. 09:13 0 comments

 

Ma olen teinud täna kolme tähtsat asja: armastust, joogat ja jäätisekokteili. Üks parem kui teine. Ja nüüd olen ma pilves ega saa magada, ehkki homme juba kukega koos ärkama pean. Tegelikult kummitavad mind inimesed. Ma ei saa neid peast. Ma mõtlen, et inimesed valutavad liiga palju. Nad põevad mineviku pärast, tegemata tegude ja ütlemata sõnade pärast. Ja oli üks inimene, kes tundus, et ei põe. Või oli ta vaid osavalt maskeeritud? Sest õigupoolest oli just tema nn. minevik see, miks polnud enam tulevikku. Aga argipäeval oli ta muretu nagu jo-jo, kes hoolimatult üles-alla hüples ja edevalt elas. Ma olen seda ennegi öelnud, aga ma ütlen veel - ma tahaks osata vähem hoolida. Ma tahaks osata vähem põdeda oma teravate kommentaaride pärast. Ma tahaks osata teada, millal on õige aeg minema kõndida. Aga ma ei oska, sest olen seesama hele tüdruk, kes tahaks vaikides vaadata, vaikides armastada ja suure käraga õnnelik olla.

Kell on 1 öösel. Ma kuulan muusikat, kurdan Oliverile oma Londoni-igatsust, lohutan tema Eesti-igatsust. Ja ta räägib, et ei saa lahti oma minevikust..

Inimesed. 01:11 0 comments

neljapäev, jaanuar 01, 2004  

Terve päeva olen ma olnud eilse öö kütkes. See on nii vinge, kuidas ühest õhtust on võimalik korjata nii eredaid killukesi, mis ükshaaval meelde tulevad ja sinna ka jäävad. Pooleli jäänud jutud, mitmemõttelised laused, meeliülendavad pilgud, ootamatud ja oodatud smsid.. Nii palju kära eimillestki. Ometi nii nauditav. Ilu, estetism, suitsused seinad, shampanja..

Nad räägivad, et naine ei tohi ilma tagamõtteta flirtida. Et mehi võrgutada ei või, kui on kindel, et see kuhugi ei vii. Aga mida ma siis kõik see aeg teinud olen? Mis mõnu oleks elada, teades, mis kindlasti juhtub? Ja mis mõnu on ripsmeid laksutada, kui sellel ei tohi olla visuaalset efekti? Absurd. Selle kohta julgen öelda, et hoopis meeste nimeks on nõrkus. Kuhu on nad peitnud oma mõõgad ja traavlid. Miks on keelatud pidada rüütliturniire pimedas ööklubis? Ma olen 18. Eile algas mu ülejäänud elu. Mul on võimalusi nii et tapab. Ma ei ole rumal ja saan endaga hakkama. Mul on see miski, mis igaühes olemas on. Ma kasvatan enda ümber armastust, sõprust ja neid ime-erilisi hetki.. Ja kui juhtubki, et liivalossid purunevad või klaasikillud kätte lõikavad - saan haiget, nutan, elan edasi ja lendan veel kõrgemalt..


19:40 0 comments