Ma olen palju pahandust teinud. Sellist südamlikku pättust. Ja nüüd on mul hing üks hädine võbelev leheke, mida võib õrnalt puhudes ümber lükata ja veelgi hädisemaks teha. Järjekordselt olen ma endas pettunud. Järjekordselt adun, et need on need mind ümbritsevad inimesed, kes mind teevad. Peegliefekt. Mulle ei meeldiks lahata oma läbikukkumisi, oma altvedamisi ja oma nõrkust. Tahaksin mõelda, et see on mööduv nähtus, ajutine ebastabiilsus minu mentaliteedis. Ehk ongi.
Igatahes andis kool mulle kaks nädalat puhkamiseks. Nüüd võin ma ilma süütundeta magada kella keskpäevani ja lugeda piiramatus koguses raamatuid. Vaadata ära kõik vaatamata filmid ja passida raamatukogus nii, et midagi õppida vaja pole. Näiteks istuda ühele diivanile koridori nurgas, vaadata inimesi ja mõelda, miks seal nii vähe ilusaid inimesi liigub. Minu enda ümber on tekkinud palju uusi inimesi. Nii mõnedki neist on mulle endale üllatuseks muutunud tähtsateks. Üheaegselt jagan ennast kolme olulise inimesega, kes kõik erinevad üksteisest nagu Maa ja Kuu. Ja mina olen see rakett, kes peab olema ettevaatlik, et end mitte ribadeks lasta tõmmata. Inimesed, andke mulle aega kasvada suureks!
Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen edev narr. Mulle meeldib olla objekt. Ja mulle meeldib meeldida - sellest me juba rääkisime. Ja ma olen esteet. Seda ütles ka KK, kui sai teada, et mul on punased siidilinad:) Sellest ka need pildid. Kui satute nägema neid ühe pesupoe seina peal...
KK pritsis mind eile öösel kell kolm hapukurgiveega. Me oleme nii erinevatel lainetel, et kumbki teineteist ei mõista. Ja ometi ei saa kuidagi teistmoodi, kui...
Tudengielu - võõrad korterid, pitsad ja valusad hommikud. 16:38 0 comments
