teisipäev, oktoober 26, 2004  

Mulle meeldib luua, olla loominguline. Kirjutades luua uusi kogemusi, õppides luua uusi teadmisi, inimestega mängides luua uusi emotsioone... Ma ei mängi ju ometi paha pärast. Ma niisama, oma lõbuks. Tunnetan piire, sondeerin pinda. Aga sellega on nii, et ega see väga harv nähtus ei ole, et ma näpud ära kõrvetan. Siis on jälle vaja joosta oma Tüdruku juurde, talle kõik südamelt ära rääkida ja lihtsalt vegeteerida. Ja hommikul ei tundugi kõik nii jube..
Aga mulle meeldib ka meedia. Mulle meeldivad meedialoengud, mulle meeldib kirjutada naiivseid lugusid sinna ajakirja, tantsusaatele materjali anda ja vaadata, kuidas nad oma tööd teevad.
Ja mulle õudselt meeldib magada. Luua unenägusid ja uusi kehasid oma mõtetele.
01:21 0 comments

pühapäev, oktoober 17, 2004  

Võimuteadlaste sügiskool - kaks päeva ja kaks ööd meeletuid inimesi, külalisesinajaid, nalja ja kallistusi. Avastasin enda jaoks jälle mõned äärmiselt seksuaalsed inimesed, kelle kõrvalt jälgimine meeletut rahuldust pakub. Nad on mu lemmikud, üle kõige. Ja ma ise kasvatan oma iseloomu. Oma sõltumatust ja pealiskaudsuse rakukest hinges. Ta on mul liiga väike. Olla vähegi hoolimatum, vähegi tähelepanematum, et ma ometi ei tunnetaks nii palju. Kui kerge siis elada oleks!
Ma arvan, et see on mentaliteet, mida jagan oma Tüdrukuga. Raske on lahti lasta ja veel raskem on mitte teada tahta, mida nad mõtlevad. Nii kuradima tahaks ette aimata, mis saama hakkab. Hetkes elamine tundub nii üüratult keeruline. Hetked minevikust toidavad olevat tükkidega tulevikust. Ja iga päev murdub süda. Ja õhtul kukuvad kokku hommiku poolt loodud illusioonid. Ma tean, et see on jabur. Ehk on see meie hilinev kolmeteistkümnes tähemärk, mis oma lainetega meid veel mõjutavad. Ja me oleme nii kuradima hädas teineteisega.
Aga armastan veel rohkem. Tundub, et rohkem lausa iga päevaga. Ja raske on, kui seda öelda ei saa. Äkki peaks proovima? Vaatama, kuidas see pealiskaudne loom temas reageerib. Ja mind vihastab, et ikka rohkem armastan..

18:03 0 comments

teisipäev, oktoober 05, 2004  

Ma lugesin selle tobeda naise kolumnist, et eestlased väärtustavad sõnu rohkem ja sellepärast komplimente väga tuulde ei loobigi. Hea lähenemine küll. Ja isegi kui see nii on, siis kõike muud verbaalset loobitakse nagu muda. Ma ise ka, muidugi. Oma elu jooksul olen kohanud vaid ühte inimest, kel on fenomenaalne oskus vaikida. Lausa nii, et see mind ärritas. Äärmused ei ole mulle kunagi sümpaatsed olnud. Aga sellegipoolest võitlen regulaarselt sõnade vastu. Ja mõnikord nende eest. Et ometi inimesed õpiksid situatsioone käigupealt objektiivselt hindama ja õigeid sõnu õigel ajas ja kohas kasutama. Ma ise olen ka sinna teel.
Aga samas ei nõustu ma temaga, kes iga sõna väärtust üle tähtsustab. Nii nagu osa veest läheb alati kasutult raisku, läheb asjatult ajalukku ka palju sõnu. Mõnikord ma ei kuule, mõnikord ei taha kuulda. Mõnikord ei oska kuulda ega julge kuulda. Mõnikord kuulen, aga unustan. Mõnikord ütlen ise, aga sellegipoolest unustan. Ja mõnikord - kujuta ette - jääb meelde ka. Ja mõnikord teevad nad sitaks haiget. Ja mõnikord teevad ütlemata jäänud sõnad - see kõige müstilisem osa neist - sitaks haiget. Ja siis sa laulad endale ise hällilaulu või kordad mantrat, mis su valuelundid tundetuks teeksid. Ja nagu W.D. täna avaliku halduse loengus ütles: "In a 100 years time, what we know and believe in right now, will just be a big joke". Ka sõnad.

17:24 0 comments