Ma lugesin selle tobeda naise kolumnist, et eestlased väärtustavad sõnu rohkem ja sellepärast komplimente väga tuulde ei loobigi. Hea lähenemine küll. Ja isegi kui see nii on, siis kõike muud verbaalset loobitakse nagu muda. Ma ise ka, muidugi. Oma elu jooksul olen kohanud vaid ühte inimest, kel on fenomenaalne oskus vaikida. Lausa nii, et see mind ärritas. Äärmused ei ole mulle kunagi sümpaatsed olnud. Aga sellegipoolest võitlen regulaarselt sõnade vastu. Ja mõnikord nende eest. Et ometi inimesed õpiksid situatsioone käigupealt objektiivselt hindama ja õigeid sõnu õigel ajas ja kohas kasutama. Ma ise olen ka sinna teel.
Aga samas ei nõustu ma temaga, kes iga sõna väärtust üle tähtsustab. Nii nagu osa veest läheb alati kasutult raisku, läheb asjatult ajalukku ka palju sõnu. Mõnikord ma ei kuule, mõnikord ei taha kuulda. Mõnikord ei oska kuulda ega julge kuulda. Mõnikord kuulen, aga unustan. Mõnikord ütlen ise, aga sellegipoolest unustan. Ja mõnikord - kujuta ette - jääb meelde ka. Ja mõnikord teevad nad sitaks haiget. Ja mõnikord teevad ütlemata jäänud sõnad - see kõige müstilisem osa neist - sitaks haiget. Ja siis sa laulad endale ise hällilaulu või kordad mantrat, mis su valuelundid tundetuks teeksid. Ja nagu W.D. täna avaliku halduse loengus ütles: "In a 100 years time, what we know and believe in right now, will just be a big joke". Ka sõnad.
17:24 0 comments
