Ma olen siiralt rahul, et eestimeelsus ja isamaalisus on taas popp. Ja mul on hea meel, et ma ise tajun paremini seda imeõhukest tasandit, kuhu mahuvad vaid eestlased ja nende peaaegu nähtamatud tajupiirid. Ehk siis see müstiline osa rahvuslusest, mis liidab vaid selle konkreetse kultuuri- ja keeleruumi inimesi. Näiteks mingi tsitaat vanast lastefilmist või mõne pool-selebriti kurikuulsaks saanud lause, mida vaid kohalikud oskavad õiges kontekstis nautida. Eriliselt naudin ma selliseid sõnamänge, mille nüansse vaid eesti keele eluaegsed kõnelejad ära tabada suudavad.
Ehk pakub see mulle pinget seetõttu, et Hollandis olles jäin sellest osast ühiskonnas täielikult välja. Rahvusvaheline seltskond ei suuda sellisel tasandil ühtsustunnet luua. Ja nüüd Eestis ollen tunnen, et olen täieõiguslik ühiskonna liige lihtsalt tänu sellele, et saan aru.

Ostsin üleeile endale Riina Heina dvd "Minu Eestimaa". Super-ilusad lood, vaated ja armas lähenemine maale, mille kohta üks Euroopa ajaleht on öelnud, et seda peaaegu, et polegi. Mind hämmastab, et Eestit kujutatakse alati selliselt, kus domineerivad metsad, laaned, jõed, järved, sood.. Mitte kunagi ei ülistata Tallinnat või Tartut nende kõige sopasemas ilus argipäeva tavalisuses. Eks see on mõistetav ka, kuid siiski teab ja tunneb suurem osa eestlastest mõnda linna, mitte Lõuna-Eesti kuplimaastikku ning laukasoid. Ja ega turistidki seda maa-Eestit suurt näe..

Äärmiselt raske on blogida siis, kui seda kõige rohkem vaja on.. Ma olen enda kasvatamisega jõudnud kuhugi sinna, et pisut isegi naudin mingeid emotsionaalseid põntse ja nendest ülesaamist. Absoluutselt ei viitsi ennast haletseda. Pigem tekib suur tahtmine just nüüd midagi ära teha.

Nii hea on iseendast võitu saada ning pühapäeva õhtut mõnusa treeningu ja veel mõnusama saunaga täita. Kui nüüd saaks endast veel natuke võitu ning mõned pisiasjad algavaks nädalaks ära teha, siis oleks uni veelgi magusam.

Aga mitte kõik ei ole olnud nii mõnna. Reedel sain äärmiselt kehva teeninduse osaliseks, mis tegi tuju pahuraks ning mõjutas selgelt minu jällenägemisrõõmu endiste klassiõdedega. Väga raske on esitada konstruktiivset kriitikat, kui oled pisut keskmisest emotsionaalsem ja negatiivne kontakt on olnud väga vahetu. Aga kui endast parim anda, siis sellises uues Tartu kohas nagu Sviit, mina maitseelamusi saama kellelgi minna ei soovita. Kui tellida "köögiviljapasta", siis kätte saada spagetid, millele on ehk liiga hulgaliselt paprikat ja maitsetut suvikõrvitsat lisatud. Hea on see, et kuna spagetid on selgelt ülekeedetud, siis närima ei pea - võid vabalt pudru kombel lihtsalt alla neelata. Aga kui tellida "kanawok", siis saad kõige ehtsamad Michi nuudlid - isegi maitsest oli tunda, et kasutatud oli pakis kaasas olevat maitseainet. Hinnad vastavalt 55 ja 45 krooni.
Okei, söök söögiks ja maitse üle ei vaielda. Eriti kui püüda seda teha ettekandjaga, kes rikub kõiki eetilisi ja sanitaarseid reegleid (toidunõud üksteise otsa, näpud kliendi nina all klaasi sisse, unustab menüüd tuua jne jne). Samas ei ole ettekandjale selgelt antud ka volitust midagi otsustada, mis olukorda leevendada võiks.
Aga mina olen kurb. Mitte selle 50 krooni pärast, mille maksin toidu eest, mis ei olnud see, mille tellinud olin, vaid nende inimeste pärast, kes samamoodi kehvas olukorras olid ja arvatavasti on seda ka edaspidi. Seda puhtalt omanike (võikesiganessedakohtapeavad) küündimatuse pärast investeerida pigem personali koolitamisse, selle asemel et pakkuda võimalust vesipiipu imeda, mistõttu baaris töötaval neiul ei ole mahti jooke teha, kuna piibud vajavad pidevat hoolt.

Keegi pole öelnudki, et elamused peavad alati positiivsed olema. Tartu on teeninduse ja valikuvõimaluse koha pealt viimaste aastatega väga palju arenenud ning minu väikesel seltsival südamel on sellest vaid hea meel. Ja mul on hea meel, et Tartus on kohti, kus mind alati oodatakse ja lahkudes järgi lehvitatakse.

Hoidkem neid, kes meile raha toovad!

Täna hommik oli mõnusalt retro. Mul on aeg-ajalt kombeks vanaemaga turul käia. Ja minu jaoks on see alati omaette elamus. Esiteks, kuna see toob endaga kaasa mälestusepildikesi lapsepõlvest, kui me turul käisime ja head-paremat kokku ostsime. Ja tädimees, kes sealihaletis töötas, oli alati seal. Teisalt on Tartu kinnine turg nagu mingisugune omaette maailm, oma lõhnade, häälte ja nägudega. See on nii veider, kuidas üks osa keskkonnast lihtsalt keeldub ajaga kaasa minemast. Ja minu arust on see superlahe. Tekib samasugune efekt nagu multikates, kus astutakse mõnikord pildist välja ja teise sisse. Kummastav.

Mäe Talu piim - oma purk peab kaasas olema. Värske räim - 12 krooni kilo. Kapsapea - 6 krooni tükk. Palun mulle pool kilo Komeedi komme..!

Sattusin peale vestlusele, kus nii tartlased ise kui ka tallinlased kirusid Tartu aeglast liiklust. Olen viimastel päevadel avastanud ennast sellele natuke rohkem mõtlemas. Ma saan tegelt aru küll - olen ise ka olnud olukorras, kus minu väärtuslikud kaks sekundit lõputusse ajatunnelisse kaduma on läinud. Aga täna, kui keegi mulle sellepärast tagant tuututas, et ma söandasin mitte käiku veel punase tule ajal sisse panna ja sidurit juba natukene lahti lasta, et siis rohelise süttides kohalt söösta nii et soolast soppa lendab, siis ajas veits marru. (Teadmiseks, et see on see maru, mis välja ei paista, aga sees möllab torm.) Ma saan aru küll jah ja võibolla isegi nõustun, aga ei tahaks omaks võtta. Nagu Lauri rääkis - selleks, et inimestele peale minna (pidades silmas meie kliendikohtumisi), tuleb jätta mulje, et sul on jube kiire ja meeletult palju asju teha - siis oled popp.
Aga kui minna Kreekasse, Prantsusmaale või siiasamma Rootsi, siis hämmastab inimeste vabameelsus, avatus, lihtsus. Elada nii nagu homset ei oleks, aga mitte kvantiteedi poolest..

Aga kui tagasi reaalsusesse tulla, siis täna käisime kolleegidega verd andmas. Ja ehkki pärast plaanisime minna tattoosid tegema, siis otsustasime hiljem ümber - liiga palju nõelu ühe päeva jaoks:)

Elu elab!