Ma olen siiralt rahul, et eestimeelsus ja isamaalisus on taas popp. Ja mul on hea meel, et ma ise tajun paremini seda imeõhukest tasandit, kuhu mahuvad vaid eestlased ja nende peaaegu nähtamatud tajupiirid. Ehk siis see müstiline osa rahvuslusest, mis liidab vaid selle konkreetse kultuuri- ja keeleruumi inimesi. Näiteks mingi tsitaat vanast lastefilmist või mõne pool-selebriti kurikuulsaks saanud lause, mida vaid kohalikud oskavad õiges kontekstis nautida. Eriliselt naudin ma selliseid sõnamänge, mille nüansse vaid eesti keele eluaegsed kõnelejad ära tabada suudavad.
Ehk pakub see mulle pinget seetõttu, et Hollandis olles jäin sellest osast ühiskonnas täielikult välja. Rahvusvaheline seltskond ei suuda sellisel tasandil ühtsustunnet luua. Ja nüüd Eestis ollen tunnen, et olen täieõiguslik ühiskonna liige lihtsalt tänu sellele, et saan aru.

Ostsin üleeile endale Riina Heina dvd "Minu Eestimaa". Super-ilusad lood, vaated ja armas lähenemine maale, mille kohta üks Euroopa ajaleht on öelnud, et seda peaaegu, et polegi. Mind hämmastab, et Eestit kujutatakse alati selliselt, kus domineerivad metsad, laaned, jõed, järved, sood.. Mitte kunagi ei ülistata Tallinnat või Tartut nende kõige sopasemas ilus argipäeva tavalisuses. Eks see on mõistetav ka, kuid siiski teab ja tunneb suurem osa eestlastest mõnda linna, mitte Lõuna-Eesti kuplimaastikku ning laukasoid. Ja ega turistidki seda maa-Eestit suurt näe..