See oli umbestäpselt üks aasta tagasi, see kõik - kolimine, kohanemine.. Aasta on läinud ruttu. Vahepeal olen tahtnud kodu vahetada ja tööd vahetada. Hetkel on kõik sama ja mitte enam üldse vastumeelne. Sest kodu on mul ikkagi armas ja hea, ta läheb järjest ilusamaks. Töö on ka hea, mis sest et vahel ei ole. Vähemalt on tal hea asukoht ja kui puud raagu lähevad, näen jälle oma mereveega täidetud jõge. Nii on hea olla..
Aga uus sügis tuleb natuke ka teistmoodi. Esiteks ei ole enam tantsukooli, mis mulle terve eelmise aasta sõbraks oli. See-eest on aga ülikool, mis hakkab minu nädalavahetusi röövima. Eile sain kätte oma tunniplaani ja see polegi nii õõvastav kui ma kartsin. Kindlasti teeb see mulle head ja paneb mõtted taas liikuma.
Nii et, kui sa minu pärast muretsesid, siis minuga on kõik hästi. Hakkan august välja tulema. Septembrisse.
Tahan paksu-paksu lund. 13:57 0 comments
Tulevik on siiski lahtine. Aga vähemalt tulid mulle mu unistused meelde ja ihu on täis tegutsemissoovi. Ja mõtted ei mahu pähe. Inspira. 12:56 0 comments
Või tuleks trotsida kõike, nii pangalaenu kui ka peost suhu elamist ja liikuda oma unistuse suunas?
Aga mis siis, kui ma pole veel päris kindel, mis mu unistus on? Ma suudan küll välistamismeetodit kasutades selekteerida välja asjad, mida ma kindlasti teha ei taha, aga neid, mis üle jääb, on ju ka tohutul hulgal..
Sitasti, kõik on sitasti. 10:38 0 comments
Need mainitud kolm nädalat on möödunud puhkuse tähe all. Reis Rhodosel oli tõsiselt mõnus. Eriti erutavad olid esimesed kaks päeva, õigemini saabumise õhtu ja sellele järgnenud päev. Järgmised olid juba täis tööd ja higi, et näha ära ja käia läbi kõik kallimad turistilõksud. Aga niisama ei ole mõtet ju kaugele maale sõita, eksole? Lõppude lõpuks oli ka basseini ääres hea peesitada, kohalikku head-paremat nautida (mitmeks päevaks unustasin, mis tunne on omada nälga) ja seltskondlikku vestlust arendada. Ehk siis klassikaline soojamerereis. Hiljem kodus arutades tekkis küll tunne, et selle raha oleks saanud ka muuks otstarbeks realiseerida, aga võta sa nüüd näpust - reisikogemus tagataskus on seda ju kerge öelda, soov palmi alla minna oli aga ju üüratu olnud.
Reisiga seoses meenuvad esmalt kaks asja - teisipäevahvarahommikune maavärin, mis meid sõna otseses mõttes üles raputas ning minu kohvri pikendusreis tagasi tulles. Ei ole eriti mõnus kell 1 öösel suures unesoovis ja lennuväsimuses oma pagasi asemel (kõigest terve mu elu oli ju seal!?) mingi näruse infolipikuga taksos kodu poole tiksuda. Nagu hiljem selgus, olid mu asjad põrutanud Iirimaale (kreeklastel pole vist vahet, kas on Tablin või Tallinn) ning veetsid seal meeldivalt aega veel poolteist nädalat. Lennujaama pagasimeeskond teadis mind juba nimepidi ning me suhtlesime aktiivselt, nii umbes ülepäeviti. Õnneks jõudis mu punane iludus oma emme (okei, kasuemme) hoolitsevate käte vahele ning sokikeste ja püksikeste vahele peidetud veinipudel oli oma täies hiilguses ja ilma mõlkideta. Tähendab, et austet lapsevanemad siiski saavad Rhodost oma keelega mekkida. Naiss.
Hetkel asun hoopis laagris, joogalaagris (ehkki Madis kahtlustas, et tegemist on joomalaagriga). Ära küsi, kuidas või miks ma siia sattusin, aga tunne on hea. Täielik elunautimus - loodus, mahetoit ja kenad inimesed.
Ilmateade lubab mu viimase puhkusenädala oma vihmakraamiga ära rikkuda. No mis seal's ikka, tuleb plaane veidi modifitseerida. Peaasi, et tööd ei pea tegema:) 22:43 0 comments
