Beebimajandus kogub jätkuvalt tuure - toanurgas on terve posu asju, mis alles oma aega ootavad, lapsukesele eraldatud kummut on riideid ja muud pudipadi täis ning täna olin esimest korda sunnitud kõhule väikese toestuse panema, sest ta kurinahk on raskeks läinud. Aga ma jätkuvalt ei kurda, sest selles ilusas maailmas oleks see patt.
Lisaks beebindusele on päevakorral ka ürituse korraldamine. Nagu tavaliselt, paelub mind igapäeva pisiasjadest rohkem see, kuidas asjad ja süsteemid ajas ja ruumis toimivad. Teisisõnu see, kuidas meeskond toimib, millised on inimesed selle sees, kuidas mõjutab aeg inimestevahelist suhtlust, kuidas keegi pingelises olukorras käitub jne jne. Aga seda kõike ei oleks, kui ei oleks kampa ala-rakendatud initsiatiivitare, kes justkui magnetina tõmbaksid endale ligi teisi võrratuid vabatahtlikke. Minu tööks on aidata kaasa kodulehe ja kava koostamisele, panustades selleks veidi oma halle ajurakke ja aega. Viimast on mul kuhjaga, eriti kuna nendesamuste kuumade ilmadega ei ole mul nagunii muud paremat teha, kui puhuri vihus arvutiga tõtt vahtida. 22:56 0 comments
Sellest hoolimata püüan seltskonnas säilitada normaalse inimese kuvandit ning mitte oma elamuskogemusi teistele peale suruda. Ehk see siin ongi üheks väljundiks ja iseendale tulevikus meenutamiseks. Minu õnneks on neid, kel samad teemad päevakorral, päris palju ning päris üksi ma oma õnnes ei ole. Igal juhul on praegu minu elus üks väga ilus aeg ja ma ei pelga seda välja hõisata.
Lapsuke peab täna jälle ülekõhulist tantsupidu ja see on nii äraütlemata kihvt. Ka on ta usinalt luksuma hakanud, mis raamatutarkuse järgi tähendab seda, et ta imeb oma pöialt (või muid näppe) ehk teeb harjutusi iseseisvaks eluks. Samas on mul temast loomulikult kahju, sest luksumine on ju tüütu ja tüütav, aga püüan asjale positiivselt läheneda ja rahustan end mõttega, et peale selle väikese vea on tal praegu äraütlemata mõnus olla.
Praeguste kuumade ilmadega on mul tänu oma seisundile ka olemas hea vabandus toas istuda ja mitte randa enesepiinamisega tegelema minna. Nii ma istun tiiviku tuules, söön jääkuubikuid ja unistan jahedast oktoobrikuust... 16:08 0 comments
Selle töölt äraminemisega on huvitavad lood. Ühest küljest (ja väga tõsiseltvõetavast küljest) tahaks ma juba pikale puhkusele minna ja kõik tööga seotud teemad kuskile tagavara kausta ära tõsta ja mõneks ajaks tallele panna. Teisest küljest on minu äraminemise aeg sattunud tööalaselt väga huvitavasse perioodi, mille tõttu on mul tsipake isegi kahju ära minna. Aga hästi tsutsukene ainult. Suurem osa minust (see, mida juba 6 kilo juurde on tulnud) tahaks jätkuvalt varbad merevette lükata ja maailmaime sündimist aktiivselt ootama jääda. Pealegi, lähtudes minu kulgeva eluviisi filosoofiast, lähevad asjad alati nii nagu nad minema peavad. Seega, kui ma ei oleks praegu ära minemise olukorras, siis kes teab - võibolla ei oleks ka tööalased protsessid just sellises suunas liikunud nagu nad tänaseks liikunud on. Ja kui ma paari aasta pärast tagasi tulen ja olukord pole enam täpselt see, mis täna, siis see on ka okei ja kuidagi jõuan ma ikka õigesse kohta pärale. Ei muretse. 14:11 0 comments
