Ma olen puhkusel. Täiega. Ja rase olen ka täiega. Kõik, mis on seotud väikeste beebidega paneb mind heldima või nutma. Kuna ma nii hirmsasti tahtsin teada, milline näeb välja 27 nädalat vana lapsuke, siis toksisin aga Youtube'i selle sisse ja sain vastuseks rea videosid sama vanalt (või õigemini sama noorelt!) sündinud beebidest. Loomulikult hakkasin ma hüsteeriliselt nutma, kui ühele neist hingamise toru sisse pressiti, mis sest et see ju tema elu päästmiseks. See on ikka täiesti müstika, kuidas minu muidu suhteliselt vaikselt surisenud titendus-mootor on täiel võimsusel käima läinud ja järjest tuure kogub.
Sellest hoolimata püüan seltskonnas säilitada normaalse inimese kuvandit ning mitte oma elamuskogemusi teistele peale suruda. Ehk see siin ongi üheks väljundiks ja iseendale tulevikus meenutamiseks. Minu õnneks on neid, kel samad teemad päevakorral, päris palju ning päris üksi ma oma õnnes ei ole. Igal juhul on praegu minu elus üks väga ilus aeg ja ma ei pelga seda välja hõisata.
Lapsuke peab täna jälle ülekõhulist tantsupidu ja see on nii äraütlemata kihvt. Ka on ta usinalt luksuma hakanud, mis raamatutarkuse järgi tähendab seda, et ta imeb oma pöialt (või muid näppe) ehk teeb harjutusi iseseisvaks eluks. Samas on mul temast loomulikult kahju, sest luksumine on ju tüütu ja tüütav, aga püüan asjale positiivselt läheneda ja rahustan end mõttega, et peale selle väikese vea on tal praegu äraütlemata mõnus olla.
Praeguste kuumade ilmadega on mul tänu oma seisundile ka olemas hea vabandus toas istuda ja mitte randa enesepiinamisega tegelema minna. Nii ma istun tiiviku tuules, söön jääkuubikuid ja unistan jahedast oktoobrikuust... 16:08 0 comments
