Ma vahepeal mõtlesin, et Malanje päevad on loetud. Küllap hakkab see teismeliseaegne vajadus ennast eksponeerida natuke oma tähtsust minetama. Või mine sa tea, äkki ta hoopis võtab mõne teise kuju. Aga päris kinni panna ma seda putkat ka ei soovi. Teinekord lihtsalt on vaja sõpra, kes kuulaks. Ja hirmus hea on lugeda iseenda tegemiste ja mõtlemiste kohta näiteks aasta või paar hiljem. See tekitab mingi kolmanda perspektiivi iseendast ja viib tagasi nendesse peatustesse, kust oma elubussiga varem juba läbi olen sõitnud. Mõnes tuli mõni peale, mõnes läks mõni maha..
Täna sain natuke lennukit mängida jälle. Õigemini, kogeda isiklikult seda, mis tunne on maandumisrajale kukkuda nii, et silmad märjad. Ma ei imesta, miks hingevalust ja pettumustest nii palju kirjutatakse, lauldakse, räägitakse.. Selle kogemine tekitab inimestes lihtsalt tunde, et nad on ikkagi inimesed. Alalhoidlikkus minu sees ja vaikus pärast tormi on mulle alati meeldinud. Nüüd tahaks kohe midagi enda heaks ära teha. Täita mõni väiksem unistus või ennast armastusega poputada.
Viimasel ajal tahan ennast rohkem rakendada. Anda endast rohkem, et rohkem ka saada. See initsiatiiv kipub natuke pealesuruva keskkonna tõttu tihtipeale hääbuma, aga igasugused kõksud ja põntsud meie igapäevaelus õnneks puhuvad unistustused tavaliselt natuke suuremaks. Seni, kuni rutiin need jälle ära lämmatab..
Aga ma püüan endast ikkagi anda. Iseendale eelkõige. Olen iseenda suurim andja ja võtja. Ma annan. 13:05 1 comments
