Kui ma loen kellegi bloogi, kus kirjeldatakse detailselt südamevalu etappe, protseduure ja resultaate, siis veits häirib küll, kui aus olla. Ehkki südamevalu on selline ilus asi, millel on omadus kõik inimesed teatud hetkel õndsaks teha, siis selle liigne eksponeerimine minu arust ei ole väga sünnis. Isegi kui bloog on anonüümne või ma lihtsalt ei tea, kellega tegu. Kusjuures, seda enam see mind häirib. Aga ka need inimesed, keda ma tean. Näiteks need, kellel on käsil nende esimesed armastused, kes hakkavad teadlikult looma endale keskkonda, milles elada bla blaa blaaaa. Ma tean, ma tean, ise olin ka selline ja mõnikord on hästi suur tahtmine niru tuju korral sellest siia märk maha jätta, aga mingisugune teadvustamatu sotsiaalne surve ei luba akti lõpuni viia. Ma siiralt ei taha, et armurõõmud ja -valud minu elus kõige suuremat rollimängiksid. Ma ei luba endale luksust lasta neil mind juhtida. Ma mõtlen, et elus peab ju olema palju suuremaid ja palju pakkuvamaid asju, kui see. Või mis? Ega ma ju ka ei tea, pole veel elanud piisavalt. Aga samas, ma mõistan, et kui südameasjad on korras, siis peaks ideeliselt ka muud asjad paremini laabuma. Nagu näiteks töö, või kooli lõpetamine. Mingi suured projektid või reisiplaanid, mis ette on võetud. Need, mis kasvatavad ja õpetavad.
Igatahes, klubimaraton sai eile läbi. Kolme öö jooksul sai nähtud nii mõndagi, tutvutud uute ja tutvutud vanadega. Kolm eksamit veel ja suur suvi võib südamest alata!
15:05 0 comments
Suur suvi on käes. Kui ma hommikuti ärkan, siis on tükk tegemist, et välja nuputada, mis ilm on. Ma ju otse voodist aknasse ei näe. Siiamaani on kõik viimased hommikud suved olnud. Ja see on hea.
Suvedega seoses meenuvad mulle varesed. See, kuidas nad kraaksuvad, tuletab meelde Karula ääres veedetud aegu. Just seal nad kraaksusid, hommikust õhtuni. Just seal oli suvepäike ja äikesevihm, veel valmimata herned ja kõriauguni maasikaid. Seal oli kommiputka allee lõpus, naabrimehe kurjad kuked ja kõik muu, mis suvest suve teeb. Kui ma üle Toomemäe kõnnin, siis seal need samad varesed kraaksuvadki. See jääbki nüüd vist nii..
Olen juba pikemat aega olnud sessitussu. Aeg on ära planeeritud, pool on tehtud, pool on ees. Ma ei ütleks, et väga palju õpin. Mulle tundub, et ma ei oskagi selliselt õppida, et hulluks minna või ajataju kaotada. Mul on sama asi alkoholi tarbimisega - kui on piisavalt napsitatud, siis ühel hetkel on piir, kust edasi joomiseks peab mul enda vastu ikka väga suur vimm olema. Ja eksamiteks valmistun sama hedonistlikult, kui elan. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui õppejõud nõuavad detaile, fakte, numbreid ja nimesid. Mina tahaks kirjutada õppejõule sellest, mida ma kursuse käigus omandanud olen, mitte seda, mida kahepäevase meeletu tuupimise järel meelde olen suutnud jätta. Aga ma ei kurda. Kuidagi on üldse nii, et minus puudub ärevus. Võtan sessi rahuga. Kriipsutan tehtud eksamid maha ning tegemata eksamite nimekiri kahaneb nädalatega. Sinna vahele mahuvad kohvikud Minu Tüdrukuga, klubiõhtud ja sellejärgsed pikad hommikud, päikesevannid rõdul, vesipiip ja pannkoogid õe juures..
Kui enamus inimesi annab endast kõik, et suvel võimalikult palju puhata ja mängida saaks, siis mina olen see, kes suveks endale kaks töökohta hangib ja väga reisida ei plaani. Kui juba Tartusse jääda suveks, siis peab ühtlasi palju tegevust leidma. Ja ütleme ausalt - see on mul õnnestunud. Ja ma olen rahul. Iseendaga. Tänan.
09:36
0 comments
Suvedega seoses meenuvad mulle varesed. See, kuidas nad kraaksuvad, tuletab meelde Karula ääres veedetud aegu. Just seal nad kraaksusid, hommikust õhtuni. Just seal oli suvepäike ja äikesevihm, veel valmimata herned ja kõriauguni maasikaid. Seal oli kommiputka allee lõpus, naabrimehe kurjad kuked ja kõik muu, mis suvest suve teeb. Kui ma üle Toomemäe kõnnin, siis seal need samad varesed kraaksuvadki. See jääbki nüüd vist nii..
Olen juba pikemat aega olnud sessitussu. Aeg on ära planeeritud, pool on tehtud, pool on ees. Ma ei ütleks, et väga palju õpin. Mulle tundub, et ma ei oskagi selliselt õppida, et hulluks minna või ajataju kaotada. Mul on sama asi alkoholi tarbimisega - kui on piisavalt napsitatud, siis ühel hetkel on piir, kust edasi joomiseks peab mul enda vastu ikka väga suur vimm olema. Ja eksamiteks valmistun sama hedonistlikult, kui elan. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui õppejõud nõuavad detaile, fakte, numbreid ja nimesid. Mina tahaks kirjutada õppejõule sellest, mida ma kursuse käigus omandanud olen, mitte seda, mida kahepäevase meeletu tuupimise järel meelde olen suutnud jätta. Aga ma ei kurda. Kuidagi on üldse nii, et minus puudub ärevus. Võtan sessi rahuga. Kriipsutan tehtud eksamid maha ning tegemata eksamite nimekiri kahaneb nädalatega. Sinna vahele mahuvad kohvikud Minu Tüdrukuga, klubiõhtud ja sellejärgsed pikad hommikud, päikesevannid rõdul, vesipiip ja pannkoogid õe juures..
Kui enamus inimesi annab endast kõik, et suvel võimalikult palju puhata ja mängida saaks, siis mina olen see, kes suveks endale kaks töökohta hangib ja väga reisida ei plaani. Kui juba Tartusse jääda suveks, siis peab ühtlasi palju tegevust leidma. Ja ütleme ausalt - see on mul õnnestunud. Ja ma olen rahul. Iseendaga. Tänan.
All I really need to know about how to live and what to do and how to be, I learned in kindergarten. Wisdom was not at the top of the graduate-school mountain, but there in sand-pile at Sunday school. These are the things I learned:
Share everything.
Play fair.
Don’t hit people.
Put things back where you found them.
Clean up your own mess.
Don’t take things that aren’t yours.
Say sorry when you hurt somebody.
/…/
Take any of these items and extrapolate it into sophisticated adult terms and apply it to your family life or your work or your government or your world, and it holds true and clear and firm. Think what a better world it would be if /…/ all governments had as a basic policy to always put things back where they found them and to clean up their own mess.
(Robert Fulghum „All I really need to know I learned in Kindergarten” Ballantine Books 2004)
Kell on 12. Keskpäev. Tartu kesklinnas. Pean minema linnavalitsusse. Selle tädiga rääkima, keda ma suvel asendama hakkan. Milline uks see nüüd olla võiks. Ahah, siin on kirjas. Nii.. teine korrus. Oi kui kole, mõtlen. Vaatan. See teine, see eelmine, oli palju ilusam. Meelde tulevad ootejärjekorrad arsti juures, kui ma kõigile alt veel üles vaatasin. Kulunud linoleum. Kõrged laed. See lõhn. Ma ei leia ust. Nime, mida otsin, ei ole. Kolm meest, üks mina. Löön käega. Kott on raske. Tagasi treppidest alla ja otse tänavale. Tänav. Park. Trepid. Raamatukogu. Kott on ikka raske. Leian endale sobiva koha. Viskan asjad lauale laiali. Juustusaiad. Väkk. Vastikud. Ei, tegelt, seest on täitsa nämmad. Aga mulle ei meeldi, kui koorik väga kõva on.
Kell on 19. Raamatukogu. Ikka veel. Mul on käinud siin kaks külalist. Ma olen natuke õppinud. Ma olen natuke unelenud. Ma olen natuke tundnud, et tahaks minna pessu, kammida juukseid, kreemitada (mitte juukseid), lugeda, süüa ära mõned kommid (ma pean ju kõik kommid ruttu enne ära sööma, kui keegi teine seda teeb, igaks juhuks). Jook, mille janu kustutamiseks ostsin, on vastik. Ehk, kui ta ei oleks nii magus, siis oleks täitsa pandav. Kurku pandav. Kõrri, kui räigeks minna. Aga naljakas on see, et kui mina tahan viriseda, olla emane ja tüütu, siis pean olema hoopis see sõber, kes on objektiivne. See, kellel täna probleeme ei ole. Ega olegi. On hoopis uni. Vihmatunne. Sess.
Ikka liiga magus on see jook. 18:42 0 comments
Oma sünnipäeval olin tööl. Esimest korda elus õnnestus mul hoida ära mitmed viisakad õnnitlused nendelt tüütutelt-kohustuslikelt pool-tuttavatelt. Esimest korda elus õnnestus mul iseenda sünnipäev ära unustada. Ma ei tahaks öelda, et sünnipäev on pseudo. Ei, ei ole. See on väga päris. Sama päris nagu on iga teine päev. Lühidalt öeldes venis sünnipäev nelja päeva pikkuseks - voodi. Lilled. Kallid. Musid. Plikad. Poisid. Vein. Vesipiip. Klubi. Voodi. Hilinenud õnnitlused. Poisid. Vesipiip. Poisid. Vein. Voodi. Poiss. Voodi. Lilled. Kingitus iseendale. Tädi. Vesipiip. Sofia. Laura. Wikmanid. Voodi. Laura. Voodi. Rase. Sugulased. Pulmad. Poisid. Vihm. Vihmavari. 00:38 0 comments
