Kui ma loen kellegi bloogi, kus kirjeldatakse detailselt südamevalu etappe, protseduure ja resultaate, siis veits häirib küll, kui aus olla. Ehkki südamevalu on selline ilus asi, millel on omadus kõik inimesed teatud hetkel õndsaks teha, siis selle liigne eksponeerimine minu arust ei ole väga sünnis. Isegi kui bloog on anonüümne või ma lihtsalt ei tea, kellega tegu. Kusjuures, seda enam see mind häirib. Aga ka need inimesed, keda ma tean. Näiteks need, kellel on käsil nende esimesed armastused, kes hakkavad teadlikult looma endale keskkonda, milles elada bla blaa blaaaa. Ma tean, ma tean, ise olin ka selline ja mõnikord on hästi suur tahtmine niru tuju korral sellest siia märk maha jätta, aga mingisugune teadvustamatu sotsiaalne surve ei luba akti lõpuni viia. Ma siiralt ei taha, et armurõõmud ja -valud minu elus kõige suuremat rollimängiksid. Ma ei luba endale luksust lasta neil mind juhtida. Ma mõtlen, et elus peab ju olema palju suuremaid ja palju pakkuvamaid asju, kui see. Või mis? Ega ma ju ka ei tea, pole veel elanud piisavalt. Aga samas, ma mõistan, et kui südameasjad on korras, siis peaks ideeliselt ka muud asjad paremini laabuma. Nagu näiteks töö, või kooli lõpetamine. Mingi suured projektid või reisiplaanid, mis ette on võetud. Need, mis kasvatavad ja õpetavad.
Igatahes, klubimaraton sai eile läbi. Kolme öö jooksul sai nähtud nii mõndagi, tutvutud uute ja tutvutud vanadega. Kolm eksamit veel ja suur suvi võib südamest alata!
15:05 0 comments
