Nonii, elu esimene autoavarii ka ära mekitud. Õnneks ei olnud pauk kõva ja kõik on terved. Ma üritan sedagi rahulikult võtta. Mis seal ikka.. Aga saan nüüd ehk pisut paremini aru emast, kellele see vana jotatädi maanteel ette hüppas.
Tööl hakkab juba ilmet võtma. Nii minu võimalus lõpuks omale isiklik laud saada (millega ma juhatusele ülepäeviti kurtmas käin) ja samuti minu edasine input ettevõttesse. See on hea, sest täidab minu loomuliku vajaduse millessegi panustada. Ja teisest küljest toidab mu eneseteostuse nälga. Ja suhtlemisjanu. Ja vara ärkamise valu. Ja kojujõudmise mõnu..
Sa vist juba tead, aga ütlen veel, et olen oma eluga rahul. Mul oleks justkui mingi üüratu tänulikkus Elu vastu, et mul õnnestus kellestki ilma suurema hingevaluta lahti lasta. Ma olen muutunud rahulikumaks, ehkki pole kunagi väga labiilne olnud.. just inimsuhete temaatikas. Ma pole iial pidanud nägema erilist vaeva, et kellegi tähelepanu võita. Mulle justkui tundub, et ei ole mõtet selliste asjade pärast eriti vaeva ja kavalusi rakendada. Pigem on just inimsuhted need, mis peavad kulgema ja kujunema kõige loomulikumal teel.. ilma vaevata.. minu rõõmuks.
Ja äraolek kinnitas minus seda seisukohta veelgi. Ehkki teine aspekt selle teooria juures on need inimesed, kes sulle sobivad ja sind justkui täiustavad, ent elu hoiab neid eemal. Näiteks Austrias. Või teiselpool Atlandit. Või hoopis Kreekas. Või isegi siinsamas Hollandis. Nende puhul rakendan puhast meelejõudu ega lase ajal neid mult ära võtta..
Mulle vahepeal tundub, et olen oma maailmavalu ja - rõõmu blogiga natuke ajast maast. Et palju popim oleks kirjutada tehnikast, muusikast, fotograafiast.. Aga siis ma jälle mõtlen, et minu kirg ongi inimesed oma kõiksuses ja mittemilleski. Oma töös, mis keerleb ümber tehnoloogia, jäävad minu sõelale just inimesed.. nendega suhtlemine, enda koha leidmine ühes või teises kontekstis, inimestelt ilma nende endi teadmata just selle saamine, mis mulle vajalik on..
Ja äraolek kinnitas minus seda seisukohta veelgi. Ehkki teine aspekt selle teooria juures on need inimesed, kes sulle sobivad ja sind justkui täiustavad, ent elu hoiab neid eemal. Näiteks Austrias. Või teiselpool Atlandit. Või hoopis Kreekas. Või isegi siinsamas Hollandis. Nende puhul rakendan puhast meelejõudu ega lase ajal neid mult ära võtta..
Mulle vahepeal tundub, et olen oma maailmavalu ja - rõõmu blogiga natuke ajast maast. Et palju popim oleks kirjutada tehnikast, muusikast, fotograafiast.. Aga siis ma jälle mõtlen, et minu kirg ongi inimesed oma kõiksuses ja mittemilleski. Oma töös, mis keerleb ümber tehnoloogia, jäävad minu sõelale just inimesed.. nendega suhtlemine, enda koha leidmine ühes või teises kontekstis, inimestelt ilma nende endi teadmata just selle saamine, mis mulle vajalik on..
Ma koon. 16:10 0 comments
Olen vist ennast koju ilusti sisse söönud. Seda nii töö, sõprade kui ka kodu enda suhtes. Mulle kohe meeldib see joon, mida mööda hetkel kõnnin. Et vahelduseks olen jälle mina see keskpunkt, mille ümber mu maailm liigub.
Tööd tuleb iga päevaga juurde. See on hea, sest nii tekib kogemus ja see suurendab võimalusi. Palju on jällenägemis-lõunaid ja mõnusaid vesipiibuõhtuid voodil varvast kiigutades. Selline meeldiv rutiin, mida saab igal hetkel roteerida ja nihutada..
Eelmine nädalavahetus möödus Lõuna-Eesti tähe all. Täiesti uskumatu kui ilus võib üks tobe isamaa olla. Et iga oks ja iga leht on härmas ja justkui magaks kõige magusamat talveund. Ja MaailmaParimaVenna kodu on järjekordselt kõige soojem. Võrumaa, Otepää ja need väikesed külavaheteed, millesse väga sageli ei satu. Vot just seda ma igatsesin ära olles kõige rohkem!
Miks inimesed kardavad verd anda? Minge andke verd! See on uskumatult hea tunne, mis pärast mõned päevad sinus on - hea tegu ja värske veri kompenseerivad igasuguse rumala hirmu.
Hollandiga seob mind veel vaid üks essee, mille tähtaeg on homme. Kogu minu sealsest elust on tekkimas pisike ja soe tunne mu sisse - igatsuste hapu sidrun, mida katab mälestuste magus suhkur.
21:12
0 comments
Tööd tuleb iga päevaga juurde. See on hea, sest nii tekib kogemus ja see suurendab võimalusi. Palju on jällenägemis-lõunaid ja mõnusaid vesipiibuõhtuid voodil varvast kiigutades. Selline meeldiv rutiin, mida saab igal hetkel roteerida ja nihutada..
Eelmine nädalavahetus möödus Lõuna-Eesti tähe all. Täiesti uskumatu kui ilus võib üks tobe isamaa olla. Et iga oks ja iga leht on härmas ja justkui magaks kõige magusamat talveund. Ja MaailmaParimaVenna kodu on järjekordselt kõige soojem. Võrumaa, Otepää ja need väikesed külavaheteed, millesse väga sageli ei satu. Vot just seda ma igatsesin ära olles kõige rohkem!
Miks inimesed kardavad verd anda? Minge andke verd! See on uskumatult hea tunne, mis pärast mõned päevad sinus on - hea tegu ja värske veri kompenseerivad igasuguse rumala hirmu.
Hollandiga seob mind veel vaid üks essee, mille tähtaeg on homme. Kogu minu sealsest elust on tekkimas pisike ja soe tunne mu sisse - igatsuste hapu sidrun, mida katab mälestuste magus suhkur.
Minu esimene sinine esmaspäev taas kodus olles, mis tegelikult on täitsa-täitsa valge. Tegelen mõnuga toimetustega, mille ühiseks nimetajaks on autojuhilubade tagasisaamine. Mõtlen sügavalt, kas minna kontorisse tööle või teha seda kodust, kas juua hommikukohviks kohvi või teed..
Hing lausa ihkab mingit rütmi, milles töötada. Eks ole see aasta alguse tunne, et nüüd hakkan heaks. See on lausa veider, kuidas aasta lõpp tekitab alati tunde, et teen kõik pahad asjad ruttu ära ja homsest hakkan heaks:) Omamoodi on see nagu väljakutse.
Minu aastavahetus oli vahva - veetsin selle inimestega, kellega ühtegi aastavahetust veetnud ei ole ning kohas, kuhu muidu vist väga ei satukski. Maskiballe olen seni vaid filmidest näinud ning mind natuke vaimustas see salapära, mida vastutulevad inimesed maskide tagant õhkasid.
Selline tunne nagu oleks lumi minus maha sadanud...
09:50
0 comments
Hing lausa ihkab mingit rütmi, milles töötada. Eks ole see aasta alguse tunne, et nüüd hakkan heaks. See on lausa veider, kuidas aasta lõpp tekitab alati tunde, et teen kõik pahad asjad ruttu ära ja homsest hakkan heaks:) Omamoodi on see nagu väljakutse.
Minu aastavahetus oli vahva - veetsin selle inimestega, kellega ühtegi aastavahetust veetnud ei ole ning kohas, kuhu muidu vist väga ei satukski. Maskiballe olen seni vaid filmidest näinud ning mind natuke vaimustas see salapära, mida vastutulevad inimesed maskide tagant õhkasid.
Selline tunne nagu oleks lumi minus maha sadanud...