Nonii, elu esimene autoavarii ka ära mekitud. Õnneks ei olnud pauk kõva ja kõik on terved. Ma üritan sedagi rahulikult võtta. Mis seal ikka.. Aga saan nüüd ehk pisut paremini aru emast, kellele see vana jotatädi maanteel ette hüppas.
Tööl hakkab juba ilmet võtma. Nii minu võimalus lõpuks omale isiklik laud saada (millega ma juhatusele ülepäeviti kurtmas käin) ja samuti minu edasine input ettevõttesse. See on hea, sest täidab minu loomuliku vajaduse millessegi panustada. Ja teisest küljest toidab mu eneseteostuse nälga. Ja suhtlemisjanu. Ja vara ärkamise valu. Ja kojujõudmise mõnu..