teisipäev, juuli 29, 2003  

Ei, mul ei ole väsinud hääl. Ärge tundke mulle kaasa, ärge vaadake mind sellisel moel. Ma olen endaga täitsa rahul. Ma hakkan endaga harjuma. Mingem laiali, ent olgem koos. Nii on hea. 21:06 0 comments

esmaspäev, juuli 28, 2003  

Oi, milline kuumus mind on haaranud. Ja mind on haaranud elevus, selle kõige siiramas ja toredamas kontekstis. Nimelt istus Maarja täna esimest korda elus rooli taga ja ajas kaasliiklejaid õige pisut endast välja:) Aga pole hullu. Ehk saab minust isegi asja! See oleks igati vahva, sest ma olen seda ikka päris-päris kaua oodanud. Ja hea on veel see, et sellise elevusega ei saagi aru, kui mööda selga piisad alla voolavad ja juuksed näkku kinni jäävad:P

14:32 0 comments

laupäev, juuli 26, 2003  

Infantiilsus segamini ratsionaalsusega, intiimsus segamini ühisusega, teadmatus segamini teadmisjanuga..

Palju õnne, Karin!! 02:00 0 comments

kolmapäev, juuli 23, 2003  

Kui ma päris väike olin, ei saanud ma sugugi aru, mida "suured" selle all mõtlesid, kui ütlesid, et tahaks nemadki jälle lapsed olla. Kui muretu ja roosa siis kõik oli.. Ja mina pidin ennast roheliseks imestama, et kuidas nii - mina ainult murede ja jamadega sebisingi. Küll oli mingiks tunniks õppimata, küll ei viitsinud trenni minna, küll tahtsid õde-venda mul hinge seest närida jne jne. Ja nemad ütlevad, et muretu lapsepõlv!?! Kas nad siis ei mäleta, et olla noor ja kogenematu pole sugugi meelakkumine? Ent kui ma ei eksi, siis tundub mulle nüüd, et hakkan aru saama, mida nad täpselt silmas pidasid..
Nimelt, ei tule tänaval vastu ühtegi inimest, kelle hingel poleks midagi valusat, midagi tüütut, midagi paha. Koos meie endiga ärkab hommikul ka meie mure - olgu need nii tühised kui tahes. Isegi, kui mõnel hetkel tundub, et need ei olegi teab, mis suured ja olulised asjad, on nad siiski olemas. Ja edu neile, kes neid pisikesi detaile trotsivad või veel parem - ignoreerivad. Kes meist ei oleks aeg-ajalt seda plaaninud teha. Sest need muretükid tulevad ja lähevad, aga fakt on, et täitsa ära nad ei kao. Ja "suured" inimesed kardavad neid samamoodi nagu mina praegu. Vahe selles, et nemad kardavad neid iga päev, mina ainult täna..
Kõige hirmuäratavam minu jaoks on see, kui mul on midagi hingel, aga ma ei suuda seda tuvastada, sõnadesse panna. Kui ma tunnen, et tahaks midagi muud, aga ei tea, mis see on. Või kui tean, siis ei oma aimugi selle pihta, kuidas seda saavutada. Ja siis mul on paha. Ning paralleelselt sellega hakkavad lumepallina veerema pisikesed probleemid, mis võtavad üksteisel kätest kinni ja muudkui kasvavad. Kas ei ole nii?
Ma ei tea. Ma ise olen ehk veel pisut liiga roheline, et seda nii väga kogenud olla, aga ma oletan, et nii see võib olla. Aga ma tõstan pigem kohe praegu käed ja annan alla - mina sellist elu omale ei taha. Ma ei taha olla sõltuv, ent ma tahan kuuluda kuhugi, kellelegi. Ma tahan teada, milles ma hea olen, aga selleks kulub ju aega, et seda avastada. Aga juba täna tean ma, et tahan olla teistele. Ja seeläbi iseendale. Tahan mitte omada neid muresid, mille põhjustab argipäev. Tahan mitte igatseda inimesi, aegu ja kohti. Tahan olla ühes hetkes ja ühes kohas. Aga ühe eluaja jooksul on see peaagu, et ilmvõimatu. Mis siis teha? Minna ülikooli ja käia seda sama rada, mida targemad ja rumalamad enne mind? Joonistada päevast päeva seda sama mustrit, mida iga teine tänaval vastutulija? Parema meelega ma tänaval ei kõnnikski siis..
Ma võin ju tahta olla innovaator. Võin arvata, et olen milleski parem, aga kes ütleb, et ma seda ka olen. Ehk olen ma lihtsalt liiga pehme vati sees kasvanud, ega suuda aduda, et mitte teoretiseerimine ei tee mind rahulolevaks, vaid töö. Ma tahan tahan tahan kohe kohe kohe. Isegi, kui ma kohe ei saa, ma tahan kohe teada, kas, millal ja kuidas ma saan. Ma olen üks kuradi pehmelt kasvanud linnalaps, kellel pole Inimese suurusest aimugi. Nii ma käin ringi, sean mind ümbritsevatele hingedele piire ja tahan, et nad mulle ütleks, mis juhtub homme. Kas ma pole naeruväärne? Parem lähen ja naeran enda üle pisut. Et siis uinuda ja hommikul asjadele uue pilguga vaadata.

Ps! I wanna be free to know the things I do alright.. 01:12 0 comments

kolmapäev, juuli 16, 2003  

Suvi lõi - lataki - vastu pead ja kannaga näkku. Õnneks ei kadunud tasakaal hoopiski mitte. Pigem tuli seda vaid juurde. Ma olen veetmas oma elu kolmandat kõige rahuolevamat ja õnnestunumat päeva. Ma olen teinud kolm päeva üliolulist mitte midagit. Ma olen käinud Marikaga kiikumas, nahka pistnud n+1 jäätist, veetnud n+2 tundi horisontaalasendis kuuma liiva peal, avastanud, et Tartul on palju selliseid nüansse, mida muidu, kapuutsi alt ei märkagi (eriti vaimustus sellest leiust Marika. Mina olen pisikesi analoogilisi avastusi varemgi teinud..) jne jne. Kella kümnene tennis hommikul, inimtühjal väljakul. Vesi, vesi, vesi. Sõna otseses mõttes KUUMAD jalutuskäigud mööda higiseid tänavaid. Mitte kunagi varem pole inimese nahk olnud nii paljastatud, intiimsus pole ammu olnud nii familiaarne, higi nii loomulik. Maasikad on odavad. Arbuusi eest annaks elu. Ja mu koer pole ammu enam olnud nii uimane...

Suvi on lqqnud vastu vahtimist..

Palju 6nne Madli ja palju 6nne Skati, et k6ik l2ks nii nagu minema pidi.

Homme on Tallinn minu. Palju 6nne! 20:29 0 comments

pühapäev, juuli 13, 2003  

Ohh jeerum jeerum, jeesus maria... 11:03 0 comments

laupäev, juuli 12, 2003  

Ma tean TÄPSELT kellena ennast tulevikus ette kujutan. Ainuke probleem on selles, et ma ei tea, millist stsenaariumi valida. Ajajooksul on neid parajas koguses kujunenud, üks ahvatlevam kui teine. Ma võiks olla kosmopoliit, nagu Oliver mulle teadis mainida. Ma võiks olla "No. 1 Emme". Ma võiks olla kiretu riigiametnik. Ma võiks olla lootusetu boheem. Kõik variandid sobiksid mulle. Kõik oleksid omamoodi väljakutsuvad, omamoodi tervliklikud. Lähim tulevik prognoosib siiski rahulolevat või rahulolematut (asjaolud teadmata) tudengit. Ma loodan, et edaspidi kujunevad asjad iseenesest. Sobiva impulsi abil langevad detailid ise raamidesse, ent kuhu, kuidas, millal, kellega ja miks?????

Kui suunata pilgid minevikku, siis ei mäleta ma ennast, kui erilist muinasjuttude armastajat. Ma ei mäleta, et oleksin andumusega vaadanud luule zhavornokki, valeria villandit jt tegijaid. Pole ma lugenud ei Harry Potterit ega vaadanud Sõrmuste Isandat. Tähesõjad ja mina oleme sama sarnased kui Euroopa Liit Nõukogude omale jne.
Pigem võib mind leida vaatamas kõikvõimalikke dokusaateid ja lugemas rikaste ja ilusate, vaesete ja ilusate inimeste elulugusid. Ehk siis teisisõnu - mitte miski minus ei viita romantikale, helesinistele ulmele ega muule sellisele jandile. Ent miks mind siis ometi süüdistatakse õhulosside ehitamises ja parandamatus unistamises? Miks ma ise tunnen, et ei suuda elada ühes hetkes korraga, vaid soovin hoomata varasemaid, praeguseid ja tulevasi korraga?
Nii saaks ju kõik endale: selle, mis oli ilus. See, mis võib olla ilus. Ja see, mis saab olema ilus. Ma tahaks seda kohe, nüüd ja praegu. Ma tahan, et oleks keegi, kes suudaks mulle kõike seda pakkuda.. Ja need hetked, mil mul on olemas minevik ja tulevik, on kõige üksildasemad, sest nad ei suuda pakkuda olevikku. Ja see on kurb.

Aga hoolimata sellest ei lase ma kurbusel enda üle võimust võtta. Not in a million years!!

***

Oliverio says:
because... young lady, you need to get some stability into yer life

What need I say more? 01:16 0 comments

reede, juuli 11, 2003  

They say, et k6ik maailma varandus ei korva seda tunnet, mida pakub kellegi armastamine. Aga samas - kui ma enam ei m2leta, what it feels like to kedagi igatseda ja siis j2llen2gemisest joovastuda, siis ma ju ei tea, et mul on paha? Ja kui mul oleks siis veel ka k6ik materiaalne olemas..? What is it with that? V6i peab olema k6igest natukene? Mis siis, kui ma ei taha leppida poolikuga? What do I have to settle with then?

Mul on nii kahju, et see p6letusarm mu k2e pealt kaduma hakkab. Ta oli mulle armsaks saanud. Ta ei olnud ilus, aga ta oli minu oma. Ja nyyd tahab ta 2ra minna. 6igemini - ta juba l2kski. Ei j22 muud yle, kui leppida - selle uue armiga, mis j2i eelmise lahkumisest..

Do happy endings really exists?

18:50 0 comments

kolmapäev, juuli 09, 2003  

Ja ta ikka veel sajab.. 11:01 0 comments

teisipäev, juuli 08, 2003  

Maailm on mind oma tiibade turvalisse haardesse v6tnud ning hoiab mind kindlalt paigal.. Seda v2hemalt m6nes minu elu aspektis. Muidugi mitte k6igis. Kuidas saakski keegi kaitsta mind nende "k6iketeadjate" n2gudega konkurent-tudengikandidaatide eest? Mul on veel praegugi nende silmad meeles - kyllalt enesekindlad, ent ma ei usu eluilmaski, et see on for real. Mkmm. Ma tean, sest ma olen ise t2pselt samasugune. Sama hirmunud, sama lootusetult lootusrikas ja sama tydinud kui nemad. Sellep2rast ma teangi, mida nad m6tlevad. Aga sellegipoolest tahaks ma neist parem olla. Mitte kyll palju-palju parem, kuid piisavalt. Piisavalt selleks, et sammaste vahele saada.

Aga kui ylikool hetkeks k6rvale panna, siis tunnen ma end ysna kindalt. Ja seda t2nu kahele erilisele inimesele, kes mind hoolimata k6igest meeletult kytkestavad. Mis teha. Aga piisas vaid v2ikestest vestlustest, et nii m6nestki asjast aru saada. Ei ole just k6ige meeldivam tunnistada, et olen iseendale v66raks j22nud. Eriti, kui m6ned kuud tagasi end nii meeletult ja kondiydini armastasin. Iga minut iseenda seltsis oli quality time. Iga m6te, mis p2he tuli, v22ris kirja panemist. Nyyd aga on keegi, kes minule on minust endast t2htsam ja see on teinud mind iseendaga v66raks. Ja siis tuleb Naine ja ytleb, et ma mandun. Hea, et ytles, sest ma ise ei oleks seda ehk m2rganud. Ei olnud paljut vaja, et lasta sellel tuttaval blondil neiul, kes mulle juba selga keeramas oli, taas minuga t6tt vaatama panna. Vaid hetk yhest vaikusest teise. Ja need m6ned p2evad alates sellest hetkest on olnud muretumad, kui ma enam m2letada oskasin. Tore. Ja see vihm, mis praegu akna taga taevast alla kukub, on isegi m6neti meeldiv. M6neti. Kuid tingimusel, et ma homme seeliku selga saan panna:)

T2nase 6htu kavatsen ma veeta meeldivas 6hkkonnas: iseenda ja Liikluseeskirja m6nusas kompanjoonis. Ma kavatsen mitte m6elda nendele inimestele, keda ma meeletult igatsen ja armastan. Ma kavatsen mitte m6elda selle, kui v2ga v2ga ma ylikooli tahan saada ja ma kavatsen mitte unistada. Olen ainult mina, minu keha ja minu tahe olla mina.



20:36 0 comments

reede, juuli 04, 2003  

Aga nüüd? 19:40 0 comments

 

Ma praegu proovin olla kallis tehnik
ja bloggerile yks, kaks, kolm - yks v2ike rehnut.
Kas saab - ei saa? No mis on juhtund?
T2pit2hed siin t2itsa luhtund... 19:34 0 comments

 

Kui igatsus on nii suur, et raske on hingata, siis oled Sa lõksus. Ja viimane, mida soovid, on sellest lõksust vabaneda.. 13:47 0 comments