Kui ma päris väike olin, ei saanud ma sugugi aru, mida "suured" selle all mõtlesid, kui ütlesid, et tahaks nemadki jälle lapsed olla. Kui muretu ja roosa siis kõik oli.. Ja mina pidin ennast roheliseks imestama, et kuidas nii - mina ainult murede ja jamadega sebisingi. Küll oli mingiks tunniks õppimata, küll ei viitsinud trenni minna, küll tahtsid õde-venda mul hinge seest närida jne jne. Ja nemad ütlevad, et muretu lapsepõlv!?! Kas nad siis ei mäleta, et olla noor ja kogenematu pole sugugi meelakkumine? Ent kui ma ei eksi, siis tundub mulle nüüd, et hakkan aru saama, mida nad täpselt silmas pidasid..
Nimelt, ei tule tänaval vastu ühtegi inimest, kelle hingel poleks midagi valusat, midagi tüütut, midagi paha. Koos meie endiga ärkab hommikul ka meie mure - olgu need nii tühised kui tahes. Isegi, kui mõnel hetkel tundub, et need ei olegi teab, mis suured ja olulised asjad, on nad siiski olemas. Ja edu neile, kes neid pisikesi detaile trotsivad või veel parem - ignoreerivad. Kes meist ei oleks aeg-ajalt seda plaaninud teha. Sest need muretükid tulevad ja lähevad, aga fakt on, et täitsa ära nad ei kao. Ja "suured" inimesed kardavad neid samamoodi nagu mina praegu. Vahe selles, et nemad kardavad neid iga päev, mina ainult täna..
Kõige hirmuäratavam minu jaoks on see, kui mul on midagi hingel, aga ma ei suuda seda tuvastada, sõnadesse panna. Kui ma tunnen, et tahaks midagi muud, aga ei tea, mis see on. Või kui tean, siis ei oma aimugi selle pihta, kuidas seda saavutada. Ja siis mul on paha. Ning paralleelselt sellega hakkavad lumepallina veerema pisikesed probleemid, mis võtavad üksteisel kätest kinni ja muudkui kasvavad. Kas ei ole nii?
Ma ei tea. Ma ise olen ehk veel pisut liiga roheline, et seda nii väga kogenud olla, aga ma oletan, et nii see võib olla. Aga ma tõstan pigem kohe praegu käed ja annan alla - mina sellist elu omale ei taha. Ma ei taha olla sõltuv, ent ma tahan kuuluda kuhugi, kellelegi. Ma tahan teada, milles ma hea olen, aga selleks kulub ju aega, et seda avastada. Aga juba täna tean ma, et tahan olla teistele. Ja seeläbi iseendale. Tahan mitte omada neid muresid, mille põhjustab argipäev. Tahan mitte igatseda inimesi, aegu ja kohti. Tahan olla ühes hetkes ja ühes kohas. Aga ühe eluaja jooksul on see peaagu, et ilmvõimatu. Mis siis teha? Minna ülikooli ja käia seda sama rada, mida targemad ja rumalamad enne mind? Joonistada päevast päeva seda sama mustrit, mida iga teine tänaval vastutulija? Parema meelega ma tänaval ei kõnnikski siis..
Ma võin ju tahta olla innovaator. Võin arvata, et olen milleski parem, aga kes ütleb, et ma seda ka olen. Ehk olen ma lihtsalt liiga pehme vati sees kasvanud, ega suuda aduda, et mitte teoretiseerimine ei tee mind rahulolevaks, vaid töö. Ma tahan tahan tahan kohe kohe kohe. Isegi, kui ma kohe ei saa, ma tahan kohe teada, kas, millal ja kuidas ma saan. Ma olen üks kuradi pehmelt kasvanud linnalaps, kellel pole Inimese suurusest aimugi. Nii ma käin ringi, sean mind ümbritsevatele hingedele piire ja tahan, et nad mulle ütleks, mis juhtub homme. Kas ma pole naeruväärne? Parem lähen ja naeran enda üle pisut. Et siis uinuda ja hommikul asjadele uue pilguga vaadata.
Ps! I wanna be free to know the things I do alright.. 01:12 0 comments
