laupäev, juuli 31, 2004  

Minu jaoks oled Sa kirjanik,
Kes öösiti iial ei maga.
Nii aus ja silmakirjalik
Mida ometi küll peidad
nende klaasseinte taha?

Nad räägivad, et oled Mees,
Kel naised loogu jalge ees
Suur maailm peidus sinu sees
Oled Mees või oled mees?

Minu jaoks oled sa Kirjanik.
Kaugel naistest ja ilmast.
“Olen siiralt silmakirjalik”
Loen su halli värvi silmast.

Ma ei mäleta millal või miks, aga tundub, et tean kelle pihta see mul kirjutet on. Ei olegi varem kogunud seda, et mõne lulla absoluutselt ära olen unustanud ja lukustatud virtuaalsest laekast taasavastanud. Aga mulle tundub, et käib küll.

Tartu on mind oma sooja embusesse võtnud. Seda sõna kõige otsemas tähenduses, sest siin on tõepoolest soe. Kui ma pealinnast lahkudes viimase sammuni vihmaga võitlema pidin, siis siin on soe. Mõnus. Vaarikad ja punased sõstrad. Liiga pikaks kasvanud muru. Kadri. Kallim. Maailm. Tänavaremondid ja hamburgeriputkad.
"Südamete murdumise maja" Käsmus oli vahva. Eriti vahva oli märg tagumik ja krabisev vihm, aga seda enam nautisin ma sooja tagasisõitu ja vihmatormi vastu tuulega võitlevat punast autot. Ja enne seda kõike oli koht, mille nime kuuldes ma esmalt naersin ja siis nutsin. Kas tõesti pean ma sõitma ise, üksinda, bussiga sinna, et mind siis sealt üles korjataks? No ja järgmisel hetkel avastasin ma end bussijaamas 3. peatuse pingil istumas ja vigase jalaga lindu jälgimas. Sellest veelgi järgmisem hetk olin bussis ja tundsin kaasa teepervel ehmatusest surmani hirmunud rebasele. Maha läksin aga kohas, mis tundus olevat kui mõnes Briti kehvapoolsemas draamafilmis. Et aega parajaks teha, suunasin oma sammud suvalises suunas ja leidsin end ühe vana ja lagunenud mõisa seinu silitamas. Viskasin oma kodinad valge pingi peale ja hiirvaikselt, praksuvate põrandatega võideldes seadsin sammud treppidest üles. See lõhn - nii rammus ajaloo hõng... Püüdsin olla nii vaikselt, et kuulda seda sama, mida need seinad on kuulnud..
Ma ebaõnnestusin täielikult. Aga autosse istudes olin kuidagi rahulolevam kui enne. Mõnus. Ja vihm ei sulatanudki minu suhkrust ihu ja meretuul ei viinud endaga kaasa lootust. Ma olen kodus.
23:29 0 comments

pühapäev, juuli 25, 2004  

Ma tunnen ennast Tallinnas hästi. Töö juures on tore. Vabadel päevadel leian armsat tegevust imelistes kohtades meeletute inimestega. Ma nüüd ei tea kuidas võtta seda, et mu otsene ülemus andis sisse lahkumisavalduse ja pidas maha lahkumispeo.. People come and go, I guess. Eks ma ise ka kuu aja pärast pakin viimast korda kodinad kokku ja lendan tagasi pessa. Selles suhtes, et ega ma ei pea ennast eriliseks tegijaks teiste silmis, aga ise olen endaga rahul. Et tuli tahtmine ja aktsioon, lahendus ja nauding. Tuli ka pettumus ja uus, võiks isegi öelda palju produktiivsem rahuldus. Ja praegu on selline.. totaalne mentaalne rammestus. Kõnekeeles võiks öelda, et mu juhe on koos. Aga meeldivalt koos. Nii, et aeg ajalt tekivad lühised, mis südame põksuma panevad ja pärast on kehas mõnus järelsurin sees. Ja ma olen sõltuvuses nendest lõhnadest ja muusikast, mille sees ma päev-päeva järel olen. Et lausa ei tahakski nagu tagasi minna...

You sometimes ask why I sigh so much
Well..
I breathe deeper when I'm around you
Just to get more of you inside me

Ma vaevlen juba teist nädalat järjest mõtte käes, et kas ma olen nii tuus mutt, et julgeksin vannitoas hambaid pestes musti päikeseprille kanda..

 

21:42 0 comments

kolmapäev, juuli 21, 2004  

Enamus sellest nn. Eesti eliidist, kes ühes teatavas Harju tänava putkas ennast näitamas käib, on naeruväärselt kohtlane. Ignorantsus ruulib. Aga ei saa öelda, et see ju mingi uuemat sorti nähtus oleks. Vähemalt on rahvuslik ühtekuuluvus nii tugev, et ettekandjat sinatatakse nagu oleks ta su enda õde ja teeninduse eest tänamine on sama harv kui päike ja kuu korraga taevas. Aga ei, ma ei kurda, välismaalastest kliendid on üldjuhul nauditavad, meeldivad vestlused ei jää olemata ja olemine tehakse mõnusaks ka ettekandjal. Vastastikune respekt ruulib.
Mis veel mind kummastab on see, et blogosfäärist tuntud nimed/näod on hakanud ennast reaalsel kujul ilmutama. Omamoodi on see virtuaalsuse ja reaalsuse kokkupõrge ju nauditav ja suhteliselt 21. sajandi tunne, aga samas - võimalus pettuda on kahtlaselt suur. Mind hakkab lausa katma tunne, et peab oma lugemislisti muutma. Selle suve märksõnaks on Eesti rikastes noortes pettumine. Suhtlemisel on juures raha maitse. Rikas ei osata olla vaikselt. See on kurb. Mitte et mina sellest muidugi midagi teaks.. Ent seda enam ootan suve lõppu.
Kuid muidugi olen leidnud jällegi käputäie armsaid inimesi, kellest kahtlemata puudust tundma hakkan. Nii palju seksuaalsust ühe pisikese putka tagaruumides on mujalt raske leida. Flirt on igapäevane nali, millest igaüks oma osa saab. Isegi, kui teha seda inimesega, keda mõned hetked päevast vihanud oled..

Kas kedagi on võimalik aegade lõpuni oodata?

Ma.

 

13:04 0 comments

laupäev, juuli 17, 2004  

Mulle üldse ei meeldi võõrastes arvutites oma "asju" teha. Selleks, et mitte endast jälgi maha jätta, on vaja leiutada mingid kõikvõimalikud käigud, kuidas pääseda kohtadeni, mis teistele näha olema ei peaks. Aga see selleks..
 
Kõik on mu peas valmis. Jalad on küpsed. Keha hõõgub. Meeled on laiali. Ta tuleb, küll ta tuleb.
18:08 0 comments

teisipäev, juuli 13, 2004  

Kui vähegi võimalik, siis herilasele ei ole mõtet peale astuda, isegi uimasele mitte, isegi omaenda vannitoas mitte. Ja nüüd ma piinlen. Nagu mõnikord sügelen mõne inimese järele, nagu mõnikord ei anna piinavad mõtted rahu, nagu mõnikord ei taha kõndida, mitte kuhugi minna - nii on praegu reaalselt minu jalakesega.. Ja oi kuidas ma piinlen..

Liiga palju mõtteid sellest Mehest, et ei oska ennast verbaalselt väljendada. Mul on isegi temaga rääkimine keskmisest keerulisem ettevõtmine, rääkimata siis temast rääkimine. Ma olen äraootaval seisukohal.. 12:29 0 comments

laupäev, juuli 10, 2004  

Hästi palju igatsust on minu ümber viimasel ajal, sest nii mõnegi minule armsa inimese teine pool on pikemaks ajaks ära sõitnud ja oma kallima siia jätnud. Ja minu südamele vajub aegajalt süütunne, sest saan oma kallimale helistada ükskõik millal, tema nägemine ei ole aegade taga ja koosveedetud ööd on just praeguses hetkes. Üks nukuke käis mul külas ja mul oli temaga mõnus. Miks ometi arvas ta, et mul temaga igav peaks olema? Imetlen iga osakest temast. Jah - liiga ilus, et olla tõsi. Ent jällegi ei pääsenud ma pisukesest süütundest, sest V. urn ei ole veel maetudki..

Üks osa minust tahaks niiväga kuhugi ära sõita. Kuskile siiasamasse Eestisse, Võrru näiteks. Eelmisest suvest on kurvad mälestused sellest, kuidas üksiolemist vihkasin. Nüüd tahaks selle tasa teha. Seda enam on naeruväärne minu suvise töö asukoha valik. Aga omamoodi on seegi hea ja hakkab armsaks saama. Peamiselt tänu nendele vähestele seal, kes niivõrd imetabased on.

Eelmisest suvest meenub:

I think I've already lost you
I think you're already gone
I think I'm finally scared now
You think i'm weak, I think you're wrong
I think you're already leaving
Feels like your hand is on the door
There's an awful lot of breathing room
but I can hardly move

I think you're so mean
I think we should try
I think I could need this in my life
I think I'm scared
I think too much
I know it's wrong, it's a problem I'm feeling
There's a little bit of something me
in everything in you

17:39 0 comments

laupäev, juuli 03, 2004  

Vanama võib mõnikord ikka täitsa tiinekas olla. Ma olin kohe täitsa pahane täna. Kui jutud kodust küla peale ja sealt kaarega tagasi minuni jõuavad, siis on küll kuri karjas. No aga mida sa selle "kurjaga" ikka peale hakkad...?

Kuidagi paha on hommikul ärgata, kui olen unes näinud asju, millest mõeldagi ei taha. Ja siis nad kummitavad mind ja mulle tundub, et ma muud ei teegi, kui ainult nende pahade asjade peale mõtlen. Ja kui sellele lisada ka veel vihmane ilm, tegevusetus ja igatsus, siis ei saagi muud, kui ennast kerra tõmmata ja natuke kurb olla - loota, et peatselt saabuv öö on eelmisest etem.

Flirtimine on ka päevakorras. Tekib küsimus, et kui kaua on võimalik peitust mängida. Mingi hetk väsib ju otsija ja väsib ka enda ära peitnu. Kaovad põnevus ja oht leitud saada. Sama on sellise flirdiga, mis mitte kunagi mitte kuhugi ei vii. Ma ei eeldagi, et peakski viima - ma suisa ei taha seda - aga seda enam mõtlen, et mis hetkel see kõik tüütuks harjumuseks muutub? Meenuvad ühe salajase plika sõnad:


Silmapilgu tabamatu mõju, sosina salalik vari,
Puudutuse valulik mõnu, nägu nagu oleks see nali.
Võimatu võimalik iha, peituse valelik mäng,
Ei usu, et seda on näha, mõtete kägistav äng.

Kui lugeda paariaastataguseid sissekandeid, siis selgub, et olin kirglikum. Sedasama oli ka Emm, kes praegu hoopis kadunud on. Ei mingeid muusasid, blonde juuksekahlusid ega kehasid enam. Vaid töö, kool, kellegi valutav süda ja jalad...

Ma tahan, et mu vanemad tagasi tuleks. Igatsen ema ja tema kirglikku vaimustust asjadest tema ümber. Igatsen isa, kelle käes on kõik, mida mina eales igatseda võin. Ma igatsen tulla koju, kus veiniklaasid on ööseks laua peale ununenud, kohvikann pooleldi täis juba külmaks läinud kohvi, telekas üksinda mängimas.. Praegu seda ei ole - külmkapp on tühi, toad on korras ja kohvikannu pole ammu keegi enam kasutanud.

Mulle meeldib olla naine. Naiselik naine, kes meeldib vaid teatud tüüpi meestele. Naine, kes kunagi ennast silmanähtavalt ei müü. Naine, kellele meeldib naerda. Naine, kes igatseb taga peegleid ja kõrgelt lendavaid jalgu tantsusaalis.

I turn away from the wall.
I stumble and fall
but I give you it all... 22:35 0 comments

reede, juuli 02, 2004  

Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et minu jaoks on atraktiivsed vaid seksuaalsed inimesed. Need, kes ei häbene oma keha. Kelle jaoks seksist rääkimine ei ole tabu. Kelle lõhnast võib joovastuda ja haista pisutki kirglikkust. See sai mulle selgeks pärast vestlust kolme äärmiselt veetleva kolleegiga, Tallinna ööpimeduses uinuva restorani valgetel toolidel. Ja hommik oli selle võrra rikkam, et inimesed mu ümber said väärtuse - seksuaalsus on kaugele näha.

Ma armastan neid kahte tööpäeva, mis olid. Ma armastan seda kokka, ettekandjat ja baarmani.

22:31 0 comments