Minu jaoks oled Sa kirjanik,
Kes öösiti iial ei maga.
Nii aus ja silmakirjalik
Mida ometi küll peidad
nende klaasseinte taha?
Nad räägivad, et oled Mees,
Kel naised loogu jalge ees
Suur maailm peidus sinu sees
Oled Mees või oled mees?
Minu jaoks oled sa Kirjanik.
Kaugel naistest ja ilmast.
“Olen siiralt silmakirjalik”
Loen su halli värvi silmast.
Ma ei mäleta millal või miks, aga tundub, et tean kelle pihta see mul kirjutet on. Ei olegi varem kogunud seda, et mõne lulla absoluutselt ära olen unustanud ja lukustatud virtuaalsest laekast taasavastanud. Aga mulle tundub, et käib küll.
Tartu on mind oma sooja embusesse võtnud. Seda sõna kõige otsemas tähenduses, sest siin on tõepoolest soe. Kui ma pealinnast lahkudes viimase sammuni vihmaga võitlema pidin, siis siin on soe. Mõnus. Vaarikad ja punased sõstrad. Liiga pikaks kasvanud muru. Kadri. Kallim. Maailm. Tänavaremondid ja hamburgeriputkad.
"Südamete murdumise maja" Käsmus oli vahva. Eriti vahva oli märg tagumik ja krabisev vihm, aga seda enam nautisin ma sooja tagasisõitu ja vihmatormi vastu tuulega võitlevat punast autot. Ja enne seda kõike oli koht, mille nime kuuldes ma esmalt naersin ja siis nutsin. Kas tõesti pean ma sõitma ise, üksinda, bussiga sinna, et mind siis sealt üles korjataks? No ja järgmisel hetkel avastasin ma end bussijaamas 3. peatuse pingil istumas ja vigase jalaga lindu jälgimas. Sellest veelgi järgmisem hetk olin bussis ja tundsin kaasa teepervel ehmatusest surmani hirmunud rebasele. Maha läksin aga kohas, mis tundus olevat kui mõnes Briti kehvapoolsemas draamafilmis. Et aega parajaks teha, suunasin oma sammud suvalises suunas ja leidsin end ühe vana ja lagunenud mõisa seinu silitamas. Viskasin oma kodinad valge pingi peale ja hiirvaikselt, praksuvate põrandatega võideldes seadsin sammud treppidest üles. See lõhn - nii rammus ajaloo hõng... Püüdsin olla nii vaikselt, et kuulda seda sama, mida need seinad on kuulnud..
Ma ebaõnnestusin täielikult. Aga autosse istudes olin kuidagi rahulolevam kui enne. Mõnus. Ja vihm ei sulatanudki minu suhkrust ihu ja meretuul ei viinud endaga kaasa lootust. Ma olen kodus.
23:29 0 comments
