Täna on üks nendest päevadest. Jälle. Selline päev, mida selline natuke nukker lehtede-langemise ilm ainult "täiustab". Õigemini hakkavad sellised päevad reeglina eelmisel päeval või veel täpsem olles eelmisel õhtul. Kui ei tule und, maailmavalu lebab koos sinuga teki all ja ta ei lähe ära. Ja hommikul ei ole miski muutunud. Peale selle, et sa pead üles tõusma, end üles lööma ja töö juures särama. Sa teed seda, aga koguaeg loodad, et inimesed su ümbert ära läheksid. Hea, kui nad seda teevad.
Viimasel ajal ei ole lihtne olnud. Eriti inimestel mu ümber. Ja ma olen hakanud elama läbi teiste inimeste valu. Kas see märk sellest, et kasvan paremaks inimeseks või püüan seeläbi lihtsalt enda omasid peita? Lahendada enda skisosid teisi aidates?
Vaikus enne tormi. Tegelikult on hea aeg-ajalt allpool käia, sest ülestulemise rõõm on suur. Eks nad tulevad ja lähevad. Kõige hullem on see, et elu läheb edasi. Nende samade skisodega minu sees. Nemad ei lähe. 11:01 0 comments
