Mu ema rääkis mulle kunagi, et elu on täis juhuseid. Mida "suuremalt" sa elad, seda suuremad on need juhused, mis sinu elu muuta võivad. Kuskilt on kõrvu jäänud ka ütlus, et "elu on suunatud juhus". Iga päev on täis juhuseid, millest suuremat osa sa arvatavasti ei adugi. Aga mõnikord juhtuvad suuremad juhused, mis tõmbavad sind endaga kaasa.
Miks on oluline käia ülikoolis? Miks on suhtlemisaltid ja positiivsed inimesed edukamad kui kinnised inimesed? Miks tuleb elus avanevatest võimalustest kinni haarata ja neid (mitte liiga meeleheitlikult) ekspluateerida?
Sellepärast, et kõik need inimesed ja olukorrad, mida selliselt elatud elu endaga kaasa toob, võivad mõnel hetkel olla võtmeteguriks sinu edu ja tuleviku kujundamisel. Sa ei saa iial teadlikult olla õigel ajal õiges kohas, aga sa saad püüda suhelda õigete inimestega. Nendega, kelles on elujõudu, tegutsemistahet, unistusi ja kes sind sellega nakatavad. Ja nende elumuutvad juhused võivad nakatada ka sinu elu muutvaid juhuseid...
Call me loll, aga mind ajab siiralt marru üks naine, kes ei saa iseendaga hakkama. Tema emotsioonid on palju suuremad kui tema võimed ja nii jätab ta unarusse oma sõbrad ja kallimad, et oma maailmavalu rahuldada. Ja kui talle märkus teha, siis ta vabandab ja palub end mitte vihata? Loomulikult, ma ei vihka teda. Aga ma liigun ükskõiksuse suunas, mis on minu arvates hullem kui vihkamine.
Miks ma nii teen? Sest ma ei taha oma ellu inimest, kelles ei ole elujõudu, tegutsemistahet ega unistusi...
Kolm aastat tagasi kirjutasin nii:
Igatsen ema ja tema kirglikku vaimustust asjadest tema ümber. Igatsen isa, kelle käes on kõik, mida mina eales igatseda võin. Ma igatsen tulla koju, kus veiniklaasid on ööseks laua peale ununenud, kohvikann pooleldi täis juba külmaks läinud kohvi, telekas üksinda mängimas.. Praegu seda ei ole - külmkapp on tühi, toad on korras ja kohvikannu pole ammu keegi enam kasutanud.
Hetkel olen samas seisus. Täpselt samas seisus.
Tahan juba Pärnusse! 15:19 0 comments
Ma olin nii kaua oodanud ülikooli lõpetamist. Juba eelmisel aastal käisin vesise suuga ümber peahoone ja unistasin sellest, kuidas ma ise diplomiga uksest välja astun. Terve aasta möödus lõpetamiseihaluses. Mida lähemale see jõudis, seda uskumatum see tundus. Mitte sellepärast, et selle kättesaamine nii raske oleks olnud, aga kuna see on kuidagi klisheelikult tähtis osa noore inimese elust.
Terve päev oligi justkui see hea unenägu, mille jooksul ma tabasin end korduvalt mõttelt, et see ometi veel läbi ei saaks:) Ja järgmisel hetkel avastasin, et see unenägu on muutunud tõeliseks läbuks, kus koridor on suitsetajaid täis, õppejõud miilustavad pimedates nurkades tudengitega ning igivanad vilistlased on noored tantsuplatsilt minema tantsinud.
Minu lillelihased on ikka veel valusad. Kauaigatsetud kleit on maandunud koos ülejäänud musta pesuga korvi, diplom vedeleb lohakalt laual ja viimased peotagajärjed on minust jäljetult haihtunud...
Nüüd otsin tööd. 11:55 2 comments
-et paar klienti on nõmedad
-et ilmateade lubas homseks Tartusse vihma
-et tegelikult hakkas hoopis täna Tartus vihma sadama
-et ma ei ole viimasel ajal hästi maganud
-et M. võibolla ei saagi mu lõpetamisele tulla
-et kontori laes miski asi krabistab juba viimased paar nädalat
-et ma ei viitsi tööd teha
-et ma ei tea, mis must edasi saab
-et mul ei tule rohkem meelde, mis mind närvi ajab
Kõik on halvasti. 13:46 0 comments
Aga mulle meeldib ka see, et kool on läbi. Ülikool. Olen kraadiga. Käisin vapralt oma koolilõpu kadalipu läbi ja ilma ühegi komistuseta. Tehke järgi:) Ma ei tundnud kahjuks mingit orgastilist pingelangust pärast kaitsmiselt lahkumist, aga iga päevaga süveneb rahuolu ja teadmine sellest, et olen hakkama saanud.
Ja siis tuleb päike ja teeb pai. Koer on hakanud sõna kuulama ja südames on selline magusmõrkjas igatsus armsama järele.. Hea. 20:05 0 comments
