Hästi palju igatsust on minu ümber viimasel ajal, sest nii mõnegi minule armsa inimese teine pool on pikemaks ajaks ära sõitnud ja oma kallima siia jätnud. Ja minu südamele vajub aegajalt süütunne, sest saan oma kallimale helistada ükskõik millal, tema nägemine ei ole aegade taga ja koosveedetud ööd on just praeguses hetkes. Üks nukuke käis mul külas ja mul oli temaga mõnus. Miks ometi arvas ta, et mul temaga igav peaks olema? Imetlen iga osakest temast. Jah - liiga ilus, et olla tõsi. Ent jällegi ei pääsenud ma pisukesest süütundest, sest V. urn ei ole veel maetudki..
Üks osa minust tahaks niiväga kuhugi ära sõita. Kuskile siiasamasse Eestisse, Võrru näiteks. Eelmisest suvest on kurvad mälestused sellest, kuidas üksiolemist vihkasin. Nüüd tahaks selle tasa teha. Seda enam on naeruväärne minu suvise töö asukoha valik. Aga omamoodi on seegi hea ja hakkab armsaks saama. Peamiselt tänu nendele vähestele seal, kes niivõrd imetabased on.
Eelmisest suvest meenub:
I think I've already lost you
I think you're already gone
I think I'm finally scared now
You think i'm weak, I think you're wrong
I think you're already leaving
Feels like your hand is on the door
There's an awful lot of breathing room
but I can hardly move
I think you're so mean
I think we should try
I think I could need this in my life
I think I'm scared
I think too much
I know it's wrong, it's a problem I'm feeling
There's a little bit of something me
in everything in you
17:39 0 comments
