Ma tean TÄPSELT kellena ennast tulevikus ette kujutan. Ainuke probleem on selles, et ma ei tea, millist stsenaariumi valida. Ajajooksul on neid parajas koguses kujunenud, üks ahvatlevam kui teine. Ma võiks olla kosmopoliit, nagu Oliver mulle teadis mainida. Ma võiks olla "No. 1 Emme". Ma võiks olla kiretu riigiametnik. Ma võiks olla lootusetu boheem. Kõik variandid sobiksid mulle. Kõik oleksid omamoodi väljakutsuvad, omamoodi tervliklikud. Lähim tulevik prognoosib siiski rahulolevat või rahulolematut (asjaolud teadmata) tudengit. Ma loodan, et edaspidi kujunevad asjad iseenesest. Sobiva impulsi abil langevad detailid ise raamidesse, ent kuhu, kuidas, millal, kellega ja miks?????
Kui suunata pilgid minevikku, siis ei mäleta ma ennast, kui erilist muinasjuttude armastajat. Ma ei mäleta, et oleksin andumusega vaadanud luule zhavornokki, valeria villandit jt tegijaid. Pole ma lugenud ei Harry Potterit ega vaadanud Sõrmuste Isandat. Tähesõjad ja mina oleme sama sarnased kui Euroopa Liit Nõukogude omale jne.
Pigem võib mind leida vaatamas kõikvõimalikke dokusaateid ja lugemas rikaste ja ilusate, vaesete ja ilusate inimeste elulugusid. Ehk siis teisisõnu - mitte miski minus ei viita romantikale, helesinistele ulmele ega muule sellisele jandile. Ent miks mind siis ometi süüdistatakse õhulosside ehitamises ja parandamatus unistamises? Miks ma ise tunnen, et ei suuda elada ühes hetkes korraga, vaid soovin hoomata varasemaid, praeguseid ja tulevasi korraga?
Nii saaks ju kõik endale: selle, mis oli ilus. See, mis võib olla ilus. Ja see, mis saab olema ilus. Ma tahaks seda kohe, nüüd ja praegu. Ma tahan, et oleks keegi, kes suudaks mulle kõike seda pakkuda.. Ja need hetked, mil mul on olemas minevik ja tulevik, on kõige üksildasemad, sest nad ei suuda pakkuda olevikku. Ja see on kurb.
Aga hoolimata sellest ei lase ma kurbusel enda üle võimust võtta. Not in a million years!!
***
Oliverio says:
because... young lady, you need to get some stability into yer life
What need I say more? 01:16 0 comments
