Sa vist juba tead, aga ütlen veel, et olen oma eluga rahul. Mul oleks justkui mingi üüratu tänulikkus Elu vastu, et mul õnnestus kellestki ilma suurema hingevaluta lahti lasta. Ma olen muutunud rahulikumaks, ehkki pole kunagi väga labiilne olnud.. just inimsuhete temaatikas. Ma pole iial pidanud nägema erilist vaeva, et kellegi tähelepanu võita. Mulle justkui tundub, et ei ole mõtet selliste asjade pärast eriti vaeva ja kavalusi rakendada. Pigem on just inimsuhted need, mis peavad kulgema ja kujunema kõige loomulikumal teel.. ilma vaevata.. minu rõõmuks.
Ja äraolek kinnitas minus seda seisukohta veelgi. Ehkki teine aspekt selle teooria juures on need inimesed, kes sulle sobivad ja sind justkui täiustavad, ent elu hoiab neid eemal. Näiteks Austrias. Või teiselpool Atlandit. Või hoopis Kreekas. Või isegi siinsamas Hollandis. Nende puhul rakendan puhast meelejõudu ega lase ajal neid mult ära võtta..

Mulle vahepeal tundub, et olen oma maailmavalu ja - rõõmu blogiga natuke ajast maast. Et palju popim oleks kirjutada tehnikast, muusikast, fotograafiast.. Aga siis ma jälle mõtlen, et minu kirg ongi inimesed oma kõiksuses ja mittemilleski. Oma töös, mis keerleb ümber tehnoloogia, jäävad minu sõelale just inimesed.. nendega suhtlemine, enda koha leidmine ühes või teises kontekstis, inimestelt ilma nende endi teadmata just selle saamine, mis mulle vajalik on..