Olen vist ennast koju ilusti sisse söönud. Seda nii töö, sõprade kui ka kodu enda suhtes. Mulle kohe meeldib see joon, mida mööda hetkel kõnnin. Et vahelduseks olen jälle mina see keskpunkt, mille ümber mu maailm liigub.

Tööd tuleb iga päevaga juurde. See on hea, sest nii tekib kogemus ja see suurendab võimalusi. Palju on jällenägemis-lõunaid ja mõnusaid vesipiibuõhtuid voodil varvast kiigutades. Selline meeldiv rutiin, mida saab igal hetkel roteerida ja nihutada..

Eelmine nädalavahetus möödus Lõuna-Eesti tähe all. Täiesti uskumatu kui ilus võib üks tobe isamaa olla. Et iga oks ja iga leht on härmas ja justkui magaks kõige magusamat talveund. Ja MaailmaParimaVenna kodu on järjekordselt kõige soojem. Võrumaa, Otepää ja need väikesed külavaheteed, millesse väga sageli ei satu. Vot just seda ma igatsesin ära olles kõige rohkem!

Miks inimesed kardavad verd anda? Minge andke verd! See on uskumatult hea tunne, mis pärast mõned päevad sinus on - hea tegu ja värske veri kompenseerivad igasuguse rumala hirmu.

Hollandiga seob mind veel vaid üks essee, mille tähtaeg on homme. Kogu minu sealsest elust on tekkimas pisike ja soe tunne mu sisse - igatsuste hapu sidrun, mida katab mälestuste magus suhkur.