Kell on 9. Hommik. Ma istun kohvikus. Koolikohvikus. Kohvi ei ostnud täna, sest raha ei ole. Sularaha ei ole. Ja seal ei saa kaardiga maksta. Ja mind segab, et nad seal teiselpool letti nii valjult naeravad. Nagu hiljem selgub, siis mul ikkagi oli sularaha. Paar krõbisevat rahakoti vahel. See selgus alles palju hiljem. Lausa mitu tundi hiljem. Olgu. Ma ei loe lehte ka. Sest seda ei ole. Tänast lehte ei ole. Ma ei ole lehti juba kaks päeva lugenud. Hommikud on liiga lühikesed. Sellised, mis mulle ei meeldi. Ma ei taha vanu lehti ka lugeda. Ega neid ei ole ka, seal kohvikus. Miks garderoobimutt kunagi tere ei ütle? Mõtlesin, et äkki tema ongi see, kelle südames kogu maailmavalu on, et äkki sellepärast? Aga ei, nägin teda täna naermas. Kui ta naermise lõpetas, siis ta tuli ta mu juurde ja oli nii tõre. Huuled kriipsuks surutud. Ma tean, et mul olid täna juuksed kammimata, aga tere oleks võinud ikka öelda.
Kell on 12. Keskpäev. Tartu kesklinnas. Pean minema linnavalitsusse. Selle tädiga rääkima, keda ma suvel asendama hakkan. Milline uks see nüüd olla võiks. Ahah, siin on kirjas. Nii.. teine korrus. Oi kui kole, mõtlen. Vaatan. See teine, see eelmine, oli palju ilusam. Meelde tulevad ootejärjekorrad arsti juures, kui ma kõigile alt veel üles vaatasin. Kulunud linoleum. Kõrged laed. See lõhn. Ma ei leia ust. Nime, mida otsin, ei ole. Kolm meest, üks mina. Löön käega. Kott on raske. Tagasi treppidest alla ja otse tänavale. Tänav. Park. Trepid. Raamatukogu. Kott on ikka raske. Leian endale sobiva koha. Viskan asjad lauale laiali. Juustusaiad. Väkk. Vastikud. Ei, tegelt, seest on täitsa nämmad. Aga mulle ei meeldi, kui koorik väga kõva on.
Kell on 19. Raamatukogu. Ikka veel. Mul on käinud siin kaks külalist. Ma olen natuke õppinud. Ma olen natuke unelenud. Ma olen natuke tundnud, et tahaks minna pessu, kammida juukseid, kreemitada (mitte juukseid), lugeda, süüa ära mõned kommid (ma pean ju kõik kommid ruttu enne ära sööma, kui keegi teine seda teeb, igaks juhuks). Jook, mille janu kustutamiseks ostsin, on vastik. Ehk, kui ta ei oleks nii magus, siis oleks täitsa pandav. Kurku pandav. Kõrri, kui räigeks minna. Aga naljakas on see, et kui mina tahan viriseda, olla emane ja tüütu, siis pean olema hoopis see sõber, kes on objektiivne. See, kellel täna probleeme ei ole. Ega olegi. On hoopis uni. Vihmatunne. Sess.
Ikka liiga magus on see jook. 18:42 0 comments
