Suvedega seoses meenuvad mulle varesed. See, kuidas nad kraaksuvad, tuletab meelde Karula ääres veedetud aegu. Just seal nad kraaksusid, hommikust õhtuni. Just seal oli suvepäike ja äikesevihm, veel valmimata herned ja kõriauguni maasikaid. Seal oli kommiputka allee lõpus, naabrimehe kurjad kuked ja kõik muu, mis suvest suve teeb. Kui ma üle Toomemäe kõnnin, siis seal need samad varesed kraaksuvadki. See jääbki nüüd vist nii..
Olen juba pikemat aega olnud sessitussu. Aeg on ära planeeritud, pool on tehtud, pool on ees. Ma ei ütleks, et väga palju õpin. Mulle tundub, et ma ei oskagi selliselt õppida, et hulluks minna või ajataju kaotada. Mul on sama asi alkoholi tarbimisega - kui on piisavalt napsitatud, siis ühel hetkel on piir, kust edasi joomiseks peab mul enda vastu ikka väga suur vimm olema. Ja eksamiteks valmistun sama hedonistlikult, kui elan. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui õppejõud nõuavad detaile, fakte, numbreid ja nimesid. Mina tahaks kirjutada õppejõule sellest, mida ma kursuse käigus omandanud olen, mitte seda, mida kahepäevase meeletu tuupimise järel meelde olen suutnud jätta. Aga ma ei kurda. Kuidagi on üldse nii, et minus puudub ärevus. Võtan sessi rahuga. Kriipsutan tehtud eksamid maha ning tegemata eksamite nimekiri kahaneb nädalatega. Sinna vahele mahuvad kohvikud Minu Tüdrukuga, klubiõhtud ja sellejärgsed pikad hommikud, päikesevannid rõdul, vesipiip ja pannkoogid õe juures..
Kui enamus inimesi annab endast kõik, et suvel võimalikult palju puhata ja mängida saaks, siis mina olen see, kes suveks endale kaks töökohta hangib ja väga reisida ei plaani. Kui juba Tartusse jääda suveks, siis peab ühtlasi palju tegevust leidma. Ja ütleme ausalt - see on mul õnnestunud. Ja ma olen rahul. Iseendaga. Tänan.
All I really need to know about how to live and what to do and how to be, I learned in kindergarten. Wisdom was not at the top of the graduate-school mountain, but there in sand-pile at Sunday school. These are the things I learned:
Share everything.
Play fair.
Don’t hit people.
Put things back where you found them.
Clean up your own mess.
Don’t take things that aren’t yours.
Say sorry when you hurt somebody.
/…/
Take any of these items and extrapolate it into sophisticated adult terms and apply it to your family life or your work or your government or your world, and it holds true and clear and firm. Think what a better world it would be if /…/ all governments had as a basic policy to always put things back where they found them and to clean up their own mess.
(Robert Fulghum „All I really need to know I learned in Kindergarten” Ballantine Books 2004)
