Nii hea on vahelduseks armuda ühte karakterisse 10 aasta vanuses seriaalis. Sain sünnipäevaks oodatud "Wikmani poiste" dvd ja nüüd olen neid mõned korrad salaja öösiti teki all vaadanud. Mäletan, et vaatasin neid siis, kui nad suhteliselt värsked olid, kuid kuna see võis olla mitte rohkem kui dekaad tagasi, siis mingit suurt elamust ma sellest ei saanud. Hiljem, kui ennast läbi raamatu sõin, tekkis meeletu tahtmine neid samu seeriaid uuesti näha. Siin nad nüüd mul on. Öökapil, nagu raamat. Olemas on. Ja mina olen armunud.
Oma sünnipäeval olin tööl. Esimest korda elus õnnestus mul hoida ära mitmed viisakad õnnitlused nendelt tüütutelt-kohustuslikelt pool-tuttavatelt. Esimest korda elus õnnestus mul iseenda sünnipäev ära unustada. Ma ei tahaks öelda, et sünnipäev on pseudo. Ei, ei ole. See on väga päris. Sama päris nagu on iga teine päev. Lühidalt öeldes venis sünnipäev nelja päeva pikkuseks - voodi. Lilled. Kallid. Musid. Plikad. Poisid. Vein. Vesipiip. Klubi. Voodi. Hilinenud õnnitlused. Poisid. Vesipiip. Poisid. Vein. Voodi. Poiss. Voodi. Lilled. Kingitus iseendale. Tädi. Vesipiip. Sofia. Laura. Wikmanid. Voodi. Laura. Voodi. Rase. Sugulased. Pulmad. Poisid. Vihm. Vihmavari. 00:38 0 comments
