Suur suvi on käimas ja minul annab see elus esimest korda tõsiselt tunda - käed higistavad, jalad on töntsid, energia jäi kuhugi minust maha ja tunne on, et üldse ei viitsi. Midagi ei viitsi. Õnneks on täna üks viimastest päevadest töökohal ja see hoiab meeleolu üleval. Aga ma ei kurda, üldiselt on ju mul olemine ikka hea ja mõnus ja viitsimine on täiesti tahte küsimus ja kui lõpuks ka laisklemisest villand saab, siis tuleb midagi ette võtta.
Selle töölt äraminemisega on huvitavad lood. Ühest küljest (ja väga tõsiseltvõetavast küljest) tahaks ma juba pikale puhkusele minna ja kõik tööga seotud teemad kuskile tagavara kausta ära tõsta ja mõneks ajaks tallele panna. Teisest küljest on minu äraminemise aeg sattunud tööalaselt väga huvitavasse perioodi, mille tõttu on mul tsipake isegi kahju ära minna. Aga hästi tsutsukene ainult. Suurem osa minust (see, mida juba 6 kilo juurde on tulnud) tahaks jätkuvalt varbad merevette lükata ja maailmaime sündimist aktiivselt ootama jääda. Pealegi, lähtudes minu kulgeva eluviisi filosoofiast, lähevad asjad alati nii nagu nad minema peavad. Seega, kui ma ei oleks praegu ära minemise olukorras, siis kes teab - võibolla ei oleks ka tööalased protsessid just sellises suunas liikunud nagu nad tänaseks liikunud on. Ja kui ma paari aasta pärast tagasi tulen ja olukord pole enam täpselt see, mis täna, siis see on ka okei ja kuidagi jõuan ma ikka õigesse kohta pärale. Ei muretse. 14:11 0 comments
