Täna hommik oli mõnusalt retro. Mul on aeg-ajalt kombeks vanaemaga turul käia. Ja minu jaoks on see alati omaette elamus. Esiteks, kuna see toob endaga kaasa mälestusepildikesi lapsepõlvest, kui me turul käisime ja head-paremat kokku ostsime. Ja tädimees, kes sealihaletis töötas, oli alati seal. Teisalt on Tartu kinnine turg nagu mingisugune omaette maailm, oma lõhnade, häälte ja nägudega. See on nii veider, kuidas üks osa keskkonnast lihtsalt keeldub ajaga kaasa minemast. Ja minu arust on see superlahe. Tekib samasugune efekt nagu multikates, kus astutakse mõnikord pildist välja ja teise sisse. Kummastav.

Mäe Talu piim - oma purk peab kaasas olema. Värske räim - 12 krooni kilo. Kapsapea - 6 krooni tükk. Palun mulle pool kilo Komeedi komme..!

Sattusin peale vestlusele, kus nii tartlased ise kui ka tallinlased kirusid Tartu aeglast liiklust. Olen viimastel päevadel avastanud ennast sellele natuke rohkem mõtlemas. Ma saan tegelt aru küll - olen ise ka olnud olukorras, kus minu väärtuslikud kaks sekundit lõputusse ajatunnelisse kaduma on läinud. Aga täna, kui keegi mulle sellepärast tagant tuututas, et ma söandasin mitte käiku veel punase tule ajal sisse panna ja sidurit juba natukene lahti lasta, et siis rohelise süttides kohalt söösta nii et soolast soppa lendab, siis ajas veits marru. (Teadmiseks, et see on see maru, mis välja ei paista, aga sees möllab torm.) Ma saan aru küll jah ja võibolla isegi nõustun, aga ei tahaks omaks võtta. Nagu Lauri rääkis - selleks, et inimestele peale minna (pidades silmas meie kliendikohtumisi), tuleb jätta mulje, et sul on jube kiire ja meeletult palju asju teha - siis oled popp.
Aga kui minna Kreekasse, Prantsusmaale või siiasamma Rootsi, siis hämmastab inimeste vabameelsus, avatus, lihtsus. Elada nii nagu homset ei oleks, aga mitte kvantiteedi poolest..

Aga kui tagasi reaalsusesse tulla, siis täna käisime kolleegidega verd andmas. Ja ehkki pärast plaanisime minna tattoosid tegema, siis otsustasime hiljem ümber - liiga palju nõelu ühe päeva jaoks:)

Elu elab!