Nii hea on iseendast võitu saada ning pühapäeva õhtut mõnusa treeningu ja veel mõnusama saunaga täita. Kui nüüd saaks endast veel natuke võitu ning mõned pisiasjad algavaks nädalaks ära teha, siis oleks uni veelgi magusam.
Aga mitte kõik ei ole olnud nii mõnna. Reedel sain äärmiselt kehva teeninduse osaliseks, mis tegi tuju pahuraks ning mõjutas selgelt minu jällenägemisrõõmu endiste klassiõdedega. Väga raske on esitada konstruktiivset kriitikat, kui oled pisut keskmisest emotsionaalsem ja negatiivne kontakt on olnud väga vahetu. Aga kui endast parim anda, siis sellises uues Tartu kohas nagu Sviit, mina maitseelamusi saama kellelgi minna ei soovita. Kui tellida "köögiviljapasta", siis kätte saada spagetid, millele on ehk liiga hulgaliselt paprikat ja maitsetut suvikõrvitsat lisatud. Hea on see, et kuna spagetid on selgelt ülekeedetud, siis närima ei pea - võid vabalt pudru kombel lihtsalt alla neelata. Aga kui tellida "kanawok", siis saad kõige ehtsamad Michi nuudlid - isegi maitsest oli tunda, et kasutatud oli pakis kaasas olevat maitseainet. Hinnad vastavalt 55 ja 45 krooni.
Okei, söök söögiks ja maitse üle ei vaielda. Eriti kui püüda seda teha ettekandjaga, kes rikub kõiki eetilisi ja sanitaarseid reegleid (toidunõud üksteise otsa, näpud kliendi nina all klaasi sisse, unustab menüüd tuua jne jne). Samas ei ole ettekandjale selgelt antud ka volitust midagi otsustada, mis olukorda leevendada võiks.
Aga mina olen kurb. Mitte selle 50 krooni pärast, mille maksin toidu eest, mis ei olnud see, mille tellinud olin, vaid nende inimeste pärast, kes samamoodi kehvas olukorras olid ja arvatavasti on seda ka edaspidi. Seda puhtalt omanike (võikesiganessedakohtapeavad) küündimatuse pärast investeerida pigem personali koolitamisse, selle asemel et pakkuda võimalust vesipiipu imeda, mistõttu baaris töötaval neiul ei ole mahti jooke teha, kuna piibud vajavad pidevat hoolt.
Keegi pole öelnudki, et elamused peavad alati positiivsed olema. Tartu on teeninduse ja valikuvõimaluse koha pealt viimaste aastatega väga palju arenenud ning minu väikesel seltsival südamel on sellest vaid hea meel. Ja mul on hea meel, et Tartus on kohti, kus mind alati oodatakse ja lahkudes järgi lehvitatakse.
Hoidkem neid, kes meile raha toovad!
21:09
1 comments
Aga mitte kõik ei ole olnud nii mõnna. Reedel sain äärmiselt kehva teeninduse osaliseks, mis tegi tuju pahuraks ning mõjutas selgelt minu jällenägemisrõõmu endiste klassiõdedega. Väga raske on esitada konstruktiivset kriitikat, kui oled pisut keskmisest emotsionaalsem ja negatiivne kontakt on olnud väga vahetu. Aga kui endast parim anda, siis sellises uues Tartu kohas nagu Sviit, mina maitseelamusi saama kellelgi minna ei soovita. Kui tellida "köögiviljapasta", siis kätte saada spagetid, millele on ehk liiga hulgaliselt paprikat ja maitsetut suvikõrvitsat lisatud. Hea on see, et kuna spagetid on selgelt ülekeedetud, siis närima ei pea - võid vabalt pudru kombel lihtsalt alla neelata. Aga kui tellida "kanawok", siis saad kõige ehtsamad Michi nuudlid - isegi maitsest oli tunda, et kasutatud oli pakis kaasas olevat maitseainet. Hinnad vastavalt 55 ja 45 krooni.
Okei, söök söögiks ja maitse üle ei vaielda. Eriti kui püüda seda teha ettekandjaga, kes rikub kõiki eetilisi ja sanitaarseid reegleid (toidunõud üksteise otsa, näpud kliendi nina all klaasi sisse, unustab menüüd tuua jne jne). Samas ei ole ettekandjale selgelt antud ka volitust midagi otsustada, mis olukorda leevendada võiks.
Aga mina olen kurb. Mitte selle 50 krooni pärast, mille maksin toidu eest, mis ei olnud see, mille tellinud olin, vaid nende inimeste pärast, kes samamoodi kehvas olukorras olid ja arvatavasti on seda ka edaspidi. Seda puhtalt omanike (võikesiganessedakohtapeavad) küündimatuse pärast investeerida pigem personali koolitamisse, selle asemel et pakkuda võimalust vesipiipu imeda, mistõttu baaris töötaval neiul ei ole mahti jooke teha, kuna piibud vajavad pidevat hoolt.
Keegi pole öelnudki, et elamused peavad alati positiivsed olema. Tartu on teeninduse ja valikuvõimaluse koha pealt viimaste aastatega väga palju arenenud ning minu väikesel seltsival südamel on sellest vaid hea meel. Ja mul on hea meel, et Tartus on kohti, kus mind alati oodatakse ja lahkudes järgi lehvitatakse.
Hoidkem neid, kes meile raha toovad!
