Võimuteadlaste sügiskool - kaks päeva ja kaks ööd meeletuid inimesi, külalisesinajaid, nalja ja kallistusi. Avastasin enda jaoks jälle mõned äärmiselt seksuaalsed inimesed, kelle kõrvalt jälgimine meeletut rahuldust pakub. Nad on mu lemmikud, üle kõige. Ja ma ise kasvatan oma iseloomu. Oma sõltumatust ja pealiskaudsuse rakukest hinges. Ta on mul liiga väike. Olla vähegi hoolimatum, vähegi tähelepanematum, et ma ometi ei tunnetaks nii palju. Kui kerge siis elada oleks!
Ma arvan, et see on mentaliteet, mida jagan oma Tüdrukuga. Raske on lahti lasta ja veel raskem on mitte teada tahta, mida nad mõtlevad. Nii kuradima tahaks ette aimata, mis saama hakkab. Hetkes elamine tundub nii üüratult keeruline. Hetked minevikust toidavad olevat tükkidega tulevikust. Ja iga päev murdub süda. Ja õhtul kukuvad kokku hommiku poolt loodud illusioonid. Ma tean, et see on jabur. Ehk on see meie hilinev kolmeteistkümnes tähemärk, mis oma lainetega meid veel mõjutavad. Ja me oleme nii kuradima hädas teineteisega.
Aga armastan veel rohkem. Tundub, et rohkem lausa iga päevaga. Ja raske on, kui seda öelda ei saa. Äkki peaks proovima? Vaatama, kuidas see pealiskaudne loom temas reageerib. Ja mind vihastab, et ikka rohkem armastan..
18:03 0 comments
