Ma mäletan ühte lumist söögivahetundi keskas, kui minu ja Kair. suhteliselt tasakaalukas ja meeldivapoolne vestlus lõppes sellega, et ta tõusis püsti, läks näost punaseks ja süüdistas mind selles, et ma alati püüan olla ideaalne. Kui ma õigesti mäletan, siis minu arust sülgas ta tuld ka. Nii vihane oli. Aga asi, millest ma õieti siiani aru pole saanud, on see, et mis selles siis valesti on. Asi ei ole "ideaalne" olemises, pigem tahtmises iga päev olla parem kui eile. Sõna "parem" väärtus on aga äärmiselt subjektiivne. Aga mis siis sellest??? Kas ei ole siis loogiline, et ma üritan iga päeva teha õigeid otsuseid, jätta endast õiget muljet ja tahta olla meelepärane õigetele inimestele? Võtmesõnaks ongi antud juhul "õige", sest "valedest" ei ole kasu. Aga miks Kair. selles mind süüdistas küll? Tema rabas oma kiire mõtlemise ja numbrite armastusega, mina pole eladeski nendega hästi läbi saanud. Igaühel oma. Milleks siis tahta omada asju, mida ei ole ega tule. Leian endale teise väljundi ja olen sellega rahul. Ta oli niigi väga paljudes asjades must parem, aga ma ei mäleta, et oleksin sellest endale suuremat numbrit teinud. Miks ta siis samaga ei suutnud vastata?
15:29 0 comments
