See on nii vahva, kui sa avastad, kuidas vanad kallimad on ajaga muutunud. Sa ei nakatu enam nende naerust, neid kõrvalt jälgides ei kujuta sa end enam neid suudlemas, sa ei viitsi näha vaeva, et neid kogemata riivata ja nende lõhn ei tekita sinus enam joovastust. Ja siis sa avastad, et mitte nemad pole muutunud - sina oled.
Vaatasin hommikul aknast välja ja mõtlesin, et küll tore. Katuselt tuiskas lund alla (mamps teadis öelda, et see tähendab peatset lörtsi), mu koer hüppas õues üles-alla nagu must koeramoodi jänes, päike sillerdas ning pimestas lume pealt vastu. Üks hetk minu jaoks oli idülliline. Aeg-ajalt seda minuga ikka juhtub. Ja just see on kipa, et need asjad, mis mind aeg-ajalt härduma panevad, on need kõikse püsivamad asjad mu elus. Mööduvad nähud ja inimesed võivad ka olla toredad, aga nad ei konkureeri mu kodu, pere ja mu minaga.
Ma olen alati arvanud, et mul on suur empaatiavõime. Aga viimase paari aasta jooksul on teinud selliseid tükke, kus pole empaatiast haisugi. No ja eile konfronteeriti mind teise inimese hirmudega. Ma tõepoolest üritasin temaga koos neile mingitki lahendust leida. Selle peale saadeti mind pikalt. Ja kui ma teda oma teravate sõnadega näpistasin ja end kokku võtta palusin, lahkuti seljaga minu poole. Mu kõnedele ei vastatud, mind näha ei tahetud. Miks? Sest ma julgesin tõsta häält inimese peale, kes arvab, et keegi temast ei hooli. Ma tean, ma pole õppinud psühholoog. Ehk pole mul ka empaatiavõimet. Aga see ei anna talle õigust tahta, et ma päevast päeva oleks valmis tema jaoks olemas olema, ehkki ta ei taha kuuldagi, mis mul öelda on. Tunnen, et mu otsaesine on juba verine ja seinas krohv pudenenud... Kehtib retsiprooksuse reegel (kui ma annan, siis on paratamatult vaja ka midagi tagasi saada). Aga kui ta imeb must mahlad välja nagu ämblik, siis andke andeks - ma tõstan käed. Ise, ise peab tahtma parandada!!
18:27 0 comments
