Mulle meeldivad fanaatikud. Need, kellel on see üks element nende elus, milleta nad ei oleks need, kes nad on. Tunnen tantsufanaatikuid, kes hingavad ja elavad sellest. Tunnen fotofanatte, kellel silmadeks on objektiivid. Tunnen jalgpallihulle, raamatunarkomaane ja muusikamaniakke. Neis on see eriline säde, mis mind nendest omakorda vaimustuma paneb. Jäin mõtlema, et mis minu patarei olla võiks. Ei ole ühte ja ainumast asja, mis mind pöördesse viiks. Pigem on neid rohkem ja nad kerkivad esile erinevates olukordades. Aga üle kõige armastan ma inimesi. Äkki nemad ongi mu aku?
Kui ma siin ennist mainisin, et mu hing on nagu võbisev leheke, siis ega see nüüd päris üks-üheselt mõistetav ka ei peaks olema. Mulle tundub, et muutun ajapikku ükskõiksemaks. Vähemalt ma ise tahaks seda. Ma ei viitsi enam hoolida. Kui tuleks keegi super-hüper-mega-giga inimene, kes mõjuks mulle nagu R. Karinile:), siis ehk viitsiks hoolida ka. Aga ofkoorss, täna on teisipäev, ma olen magamata ja imelik, kolmapäeval ma võibolla tahan juba kellegi nime päriseks endale. Who knows, selline käkerdis ma juba olen - labiilselt psühhedeelne puberteetika-haige.
Mis ma muidugi enda õnnistuseks avastasin, on see, et minu maailmatumalt sügav teooria oma sadadest minapiltidest ja erinevate mina-maskide kandmisest, mida ma vastavalt keskkonnale vahetan, on ammuilma teada värk ja sotsioloogide ning psühholoogide poolt teaduslikult tõestatud teooria inimgruppidest ja nende liikmetest. Inimesed ONGI erinevas kontekstis (nt. kodus, koolis, poes, reisil, üksi olles, armsamaga olles, sõpradega olles jne jne) erinevad. That's the way things are! Ja mina veetsin suurema osa oma arenemiseast vaevates oma pead küsimusega "on see normaalne?". Jah Ma, on küll normaalne. Sa ei ole põrunud:)!!
Robbie Williams - I will talk, Hollywood will listen
18:38 0 comments
