Mul on klapid peas. Aga üks ei tööta. Selline tunne on, nagu oleks ma kurt. Või istuks keegi ühe kõrva peal, nii et helid minu sisse ei jõua ja võnkumist ei teki. See on paha tunne. Poolik. Ja kõigele lisaks kuulen ma seda mulinat, mis telekas produtseeritakse. Ei saa olla omas maailmas, oma totra muusika ja maailmavalumõtetega.
Tegelikult valu täna ei ole. Selle kõige valusamas mõttes. Küll aga on valu minna Ilusa Poisiga kinno. Või siis sinna, kuhu me veel ei tea, et läheme. Mul on valu unustada sess ja kool ja paberid ja markerite jutid ja graafikud ja mittemõistmine.
Üks valu on veel - mulle meeldivad mehed. Kõik need, kes mulle meeldivad. Mulle meeldib meeldida. Aga mulle ei meeldi haiget teha. Mulle meeldib minna liiga lähedale. Mulle ei meeldi alt ära hüpata. Mulle meeldib näha, et ma meeldin. Mulle ei meeldi põdeda, sellepärast, et meeldin. Ja nii ongi kõik tasakaalus ja ma lähen ja teen seda edasi.
Ma nüüd siis lähen.. 19:40 0 comments