Blogimine läheb järjest raskemaks - kirjutada asju enda seest nii, et need, kellele see mõeldud pole, asjast aru ei saaks. Ja need, kellele tekst suunatud on, täpselt mõistaks, mida öelda tahan. Aga omamoodi on see intrigeeriv ja hea.
Mul on raskusi pühendumisega. See tekitab kellegi ees süümekaid, aga õigustan end sellega, et mul on terve elu ees. Ma ei leia, et see oleks mul patoloogiline aps, pigem ea ja keskkonnaga kaasnev nähtus. Või on asi selles, et ükski inimene ei domineeri nii, et võtab jalust nõrgaks? Või, kas ongi üldse õige olla kellessegi liiga palju kiindunud? Kas ei tekita see siis teises ahistatuse tunnet? Ma ei taha nõustuda väitega, et suhtes on alati üks pool rohkem armunud kui teine. Sellisel juhul tahaks igaüks olla ju see armunum pool, sest miks peaks keegi tahtma olla pidevalt kellegi objekt? Ma nii väga tahaks pugeda kellegi südamesse, kes oleks sellel alal osav, et seal siis pisut ringi vaadata ja erinevaid võtteid omandada. Kas on minust õige eelistada probleemiga mitte tegeleda?
Ma sain ema käest täna pisut nahutada. Niivõrd-kuivõrd see tema poolt üldse võimalik on. Ta soovitas mulle mitte ära harjuda sellise elustiiliga, mida praegu harrastan. Ma lubasin täna õhtul kodus olla:)
Mõtlen, et mõnikord näen selliseid inimesi, kellelt ei saa pilku ära. Mees või naine, vahet pole. Lihtsalt vaatan ja õgin neid silmadega. Kui vaid saaks katsuda seda asja, mis mind siis neis köidab. Mis mateeria vorm see küll olla võiks? 21:31 0 comments