Täna ma nutan ilu pärast. Iseenda ilu ja ilutuse pärast. Mulle on öeldud, et ma olen ilus, et mu huuli lihtsalt peab suudlema. Mu alasti keha on jäädvustatud fotole ning imetletud. Mõnikord on mu juuksed olnud kellegi jaoks kaunid. Aga mõnikord on nad olnud ka kellegi naerualused. Mu tagumik on mõnikord kellelegi ette jäänud. Ja mu nina olla liiga suur. Ja need rinnad, mis kunagi kellelegi "ette ei jää". Aga mitte sellepärast ma ei nuta. Sest see, mis mul on, kuulub kõigile. Ja see, mida mul ei ole, vaid väljavalitutele. Mida nad mind vaadates näevad ja mida ei näe? Iluvalu pärast nutan..
Pisarad on eriti soolased, kui neid nutta kellegi pärast, selle sama kellegi õlal. Ja kui ta siis paneb oma käe mu juustesse ja naerab... Ma ei teadnud, et ka mõnda nukrat hetke võib jääda igatsema. Nüüd tean.
14:09 0 comments