Ei, tegelt. See oli vaid killuke mu pikast päevast. Tõepoolest pikast. Täna ma ujusin hommikuvalguse Tartu linna kohale. Ja olen üritanud päev otsa tubli olla. Kell on 2235 ja ma olen ikka veel raamatukogus. Klapid peas, istusin, kiigutasin jalga, õõtsutasin keha, näppisin juukseid ja üritasin selgeks teha, mis vahe on funktsionalismil, konfliktiteoorial ja interaktsionismil. Ja mis vennad need Weber, Durkheim ja Marx õieti olid. Nüüd andsin alla ja mõtlen, et kui koju jõuan, siis hakkan õppima. S*****i, ma tean. Aga ma mõtlen ikka nii. Siis oleks ju eriti hull, kui ma enam nii ei mõtleks kaa. Eks näis.
Nüüd on mul jälle käes siis see koht, kus ma elan vaid mingi tuleva hetke nimel. Praegu on selleks siis reede, 23. jaanuar, mil mul on viimane eksam ja ma saan minna mampsi poodi ja endale kõikse ilusama pesu välja valida, et siis.. Ei, ei. Seda ma räägin alles siis, kui asi valmis on. Seda nimelt, mis ma selle kena pesuga peale hakkan. Endale ma seda ei saa. Arvatavasti:P
Mamps on mul üldse üks tore tädi. Ta on kena ja kõik, aga minu arust võiks ta sealt töölt ära tulla ja elama hakata.
Eino-eino. Ööraamatukogu. Kena, kena. Aga nii palju, kui ma üle õla kiikan - mitte üks student ei tee õppimisasja. Las ma vaatan - äkää. Jutukad ja muu pahn lahti kõigil. Ma ise samasugune.
Kummitab:
I'm too lost in you
Caught in you
Lost in everything about you
So deep, I can't sleep
22:44 0 comments
