Terve päeva olen ma olnud eilse öö kütkes. See on nii vinge, kuidas ühest õhtust on võimalik korjata nii eredaid killukesi, mis ükshaaval meelde tulevad ja sinna ka jäävad. Pooleli jäänud jutud, mitmemõttelised laused, meeliülendavad pilgud, ootamatud ja oodatud smsid.. Nii palju kära eimillestki. Ometi nii nauditav. Ilu, estetism, suitsused seinad, shampanja..
Nad räägivad, et naine ei tohi ilma tagamõtteta flirtida. Et mehi võrgutada ei või, kui on kindel, et see kuhugi ei vii. Aga mida ma siis kõik see aeg teinud olen? Mis mõnu oleks elada, teades, mis kindlasti juhtub? Ja mis mõnu on ripsmeid laksutada, kui sellel ei tohi olla visuaalset efekti? Absurd. Selle kohta julgen öelda, et hoopis meeste nimeks on nõrkus. Kuhu on nad peitnud oma mõõgad ja traavlid. Miks on keelatud pidada rüütliturniire pimedas ööklubis? Ma olen 18. Eile algas mu ülejäänud elu. Mul on võimalusi nii et tapab. Ma ei ole rumal ja saan endaga hakkama. Mul on see miski, mis igaühes olemas on. Ma kasvatan enda ümber armastust, sõprust ja neid ime-erilisi hetki.. Ja kui juhtubki, et liivalossid purunevad või klaasikillud kätte lõikavad - saan haiget, nutan, elan edasi ja lendan veel kõrgemalt..
19:40 0 comments