Tartus on üks special koht. See on keset linna, natuke kõrgemal kui kõik muu. Sa lähed sinna oma hea kaaslase ja sooja autoga ning vaatad, kuidas teised teist mööda vuhisevad. Nad isegi ei tea, et te seal olete. Tartu vilgutab oma mitmevärvilisi silmi - kaarsild, teater, kasiino kirevad värvid ja kirikute õndsad tipud. Nad kõik on segamini sinu ees ja püüavad end sulle meelde jätta. Võid kuulda, kuidas linn elab - ka öösel.
Selliseid kohti on veel. Selle uue silla all. Võid minna selle peale ja vaadata nii kaugele, kui silm seletab. Võibolla on seal kaks vene tibi, kellel on mustad mantlid ja kõrged kontsad. Nad on silla kõige kesksemas kohas ja naeravad. Sa küll näed neid, aga ei tee välja. Sul on külm, aga tõmbad salli ninani, käed pistad taskusse ja nii on soe.
Veel võid sa minna Ihastesse. Lugeda naljakate tänavate nimesid, vaadata neid totraid-erilisi maju, kiigata sisse akendest ja mõelda, et tahaks olla oma väikese perega soojas toas kamina ees, nii et muremõtteid poleks. Sa tead, et see ei tule nii pea, kui üldse, aga sa mõtled ikkagi. Sa võid seal ära eksida, aga see ei ole probleem, sest kõik teed viivad Rooma.
Sa võid sõita vangla juurde ja rääkida Talle sellest, mis tunne oli seal olla, nendega juttu rääkida, nende maailma näha ja neid imepisikesi kambreid, mis olid puhtamad, kui ükskõik kelle kodu.
Ja sa võid jätta temaga hüvasti, nii et ta võtab su käest ja suudleb sind õrnalt sinu suu paremasse nurka. Lihtsalt sellepärast, et sa olemas oled. 12:30 0 comments
