Ma olen teinud täna kolme tähtsat asja: armastust, joogat ja jäätisekokteili. Üks parem kui teine. Ja nüüd olen ma pilves ega saa magada, ehkki homme juba kukega koos ärkama pean. Tegelikult kummitavad mind inimesed. Ma ei saa neid peast. Ma mõtlen, et inimesed valutavad liiga palju. Nad põevad mineviku pärast, tegemata tegude ja ütlemata sõnade pärast. Ja oli üks inimene, kes tundus, et ei põe. Või oli ta vaid osavalt maskeeritud? Sest õigupoolest oli just tema nn. minevik see, miks polnud enam tulevikku. Aga argipäeval oli ta muretu nagu jo-jo, kes hoolimatult üles-alla hüples ja edevalt elas. Ma olen seda ennegi öelnud, aga ma ütlen veel - ma tahaks osata vähem hoolida. Ma tahaks osata vähem põdeda oma teravate kommentaaride pärast. Ma tahaks osata teada, millal on õige aeg minema kõndida. Aga ma ei oska, sest olen seesama hele tüdruk, kes tahaks vaikides vaadata, vaikides armastada ja suure käraga õnnelik olla.
Kell on 1 öösel. Ma kuulan muusikat, kurdan Oliverile oma Londoni-igatsust, lohutan tema Eesti-igatsust. Ja ta räägib, et ei saa lahti oma minevikust..
Inimesed. 01:11 0 comments
