Ma ei ole ammu enam siia kirjutanud. 13 päeva on minu jaoks päris pikk aeg:) Ja kui aus olla, siis võiksin vabalt ka terve pika kuu välja venitada. See on naljakas, kuidas ma alates suve lõpust olen elanud justkui kahes ajas korraga: see, mis on praegu ja see, mis oli täpselt aasta tagasi. Ma nagu igatseksin seda endaga olemise aega, kui nii mõnigi asi paika loksus. Aga ma mitte mingil juhul ei tahaks seda aega tagasi. Justkui õrritan iseend. Vahetult enne jõule saab see "kaksikelu" mul otsa.
Nüüd natuke reaalsemate asjade juurde. Rain mõtles kolida oma pildid Flickrist üle Nagisse. Mina olen Nagis olnud juba päris selle algusest peale ja nii mõnedki korrad pilte ka paberile teha lasknud. Aga ma käin Nagi keskkonnas ainult siis, kui on vaja uusi pilte laadida või tellida, mitte niisama "hängimas", nagu vist oli osaliselt tegijate mõte?
Naljakas on aga see, kuidas see piltide tellimise mitte-elektrooniline pool hästi ei suju. Olen alati tellinud need Tartu Kaubamajas asuvasse Photo Pointi ja iga kord, kui neile järgi lähen, vaatab noor klienditeenindaja mulle suurte silmadega otsa ja läheb siis kolleegide käest aru pärima, et keegi Maarja Smsky tahab kuskilt Nagist mingeid pilte. Aga viimane kord, mis võis olla ca nädal aega tagasi, tabas mind üllatus. Pärast seda, kui teadmatuses olev neiu oli kõik pildid läbi lapanud ja minu nime mitte leidnud, hõikas teine neiu juba eemalt: "Kas Nagi pildid, jah?" Saanud vastuseks minu "jah'i", ulatas ta mulle laia naeratusega minu tellitud paki ja ütles: "Te olete ainuke, kes Nagist pilte tellib".
Tundsin end hetkeks tähtsana. Aga siis tekkis küsimus, et miks ma olen ainus?
Ja ma mitte ei saa üle oma Werneri-antipaatiast. Tegelikult olen ma seal ühe korra nii söönud, et kõik oli okei. Aga päris mitu korda ei ole okei olnud. Ja eile, kui ma kl 815 hommikul läksin lihapirukaid ostma ja sealt alles 825 tulema sain, olin maruvihane. Kui klienditeenindajal on nii palju nahaalsust, et panna kliente 20 minutit pirukajärjekorras ootama, ise flegmaatiliselt piima ja pudeliavajat otsides ja veel flegmaatilisemalt lattesid tehes, siis ajab ikka närvi küll.
Nüüd sa kindlasti mõtled, et miks ma siis ootasin 20 minutit seal järjekorras? No aga sellepärast, et ma arvasin, et ta teeb veel selle ja selle asja ära ja siis ma juba saan oma pirukad kätte. Ja kui sa oled 15 minutit juba sabas seisnud ja sinu ees ja taga seisvad inimesed on seal ka 15 minutit seisnud ja te olete juba justkui omavahel tuttavad, siis on imelik ära minna. Mis sa arvad, kas ma lähen nüüd hommikuti saiakesi ostma Wernerisse või PereLeiba?
Tegelikult olen ma õnnelik. Need tühised asjad tekitavad kõneainet, aga need ka kaovad sama kiiresti. Mul on mu hingerahu ja öösel näen und valgest taltsutatud hiirest.. 12:50 2 comments
