Ma ei ole teab, mis ajast leidnud põhjust oma vanas arvutis tuhlata. Nüüd, pärast vajaduse tekkimist, leidsin terve hunniku muusikat, kirjatükke ja muud piinlikku, mis kunagi mulle nii olulised olid. See on see sama tunne, kui oma lapsepõlve kirjandeid või veel hullem, päevikut lugeda. Aga omamoodi on see fun. Ja mõned lood siiani väga head...
I can feel so unsexy for someone so beautiful
So unloved for someone so fine
I can feel so boring for someone so interesting
So ignorant for someone of sound mind
Miks on nii, et mõnikord mehed ei kutsu sind kuskile kaasa ja kui sellest teema tekib, siis nad ütlevad, et "aga ma mõtlesin, et sa pead tööd tegema" või veel hullem, et "ma arvasin, et sa ei taha tulla.." Aru ma ei saa, sest kutsuda võib ju ikka. See on mingisugune meeste värk, millest mina, naine, aru ei saa. Ja küllap ei saa mehed ka minust aru, kui ma neid sellepärast torkima hakkan, et nad mind kuskile kaasa ei kutsunud. Minu siiras loogika ütleb, et kui sind ei kutsuta, siis järelikult ei ole sa kutsutud. Lihtne ja loogiline, eksole. Aga minu suureks üllatuseks see alati meeste puhul nii ei ole. Nad lihtsalt ei tule selle peale, et sulle mainida, et oled kutsutud. Ja nii kutsud sa ennast mehe vanemate juurde, sõprade juurde sauna, kinno ja lõunale. Pole ime, et süda valutab, sest ega ma ju ei tea, kas ma ikka olin kutsutud..:)
Kui tagasi maa peale tulla, siis sain ühendust oma arvatava bakatöö juhendajaga. Tsiteerin: "Anna teada, kas nii nõudlik juhendaja Sulle sobib; kui ei, siis ma ei võta seda sugugi mitte isiklikult."
Loomulikult tahan ma oma lõputöö teha maksimaalselt hästi. Aga kas see tähendab, ma ei saagi enam puhata ja mängida? 11:12 2 comments
